Harutatud

Ma olen ise ka hetkel peast justkui harutatud. Juba pikemat aega püüan leida võimalust ühe vana lühikeste varrukatega kudumi ülesharutamiseks. Esmalt sokutasin asja emale, ta selline kannatlik. Aga kolides andis ta selle mulle harutamata tagasi. Nüüd, kui ma olin paar aastakest ise ka hoogu võtnud, tegin siis lõpeks otsa lahti. Uhh kui jama on neid tupsu-mupsulisi lõngu harutada. Suurem töö, tükkide teineteise küljest lahti harutamine on nüüd tehtud. Osa tükke juba harutatud ka. Homme siis ülejäänu. Nagu ka üks mõned aastad tagasi kootud poisi kamps valge. Ta keeldub seda selga panemast, see kratsivat. No ei ole võimalik! Aga vaidle temaga. Ja mõtet seda teisele kah hoida ei ole, too on justkui papagoi. Korra suure venna suust miskit kuulnuna, jääb seda korrutama nagu vanasti vigased vinüülplaadid.
Ahh, teeme miskit muud sellest. Küll idee leiab.

Täna on tegelikult kehva päev, seepärast ka nõnna tagasihoidlik Kirjaneitsi. Aga päevad pole vennad. Ehk on homne parem