Segasummasuvila / Villa Kunterbunt

http://segasummasuvila.wordpress.com/

2009-07-31T14:39:00.004+03:00

Kolisin siit ära. Siia.

Bin umgezogen nach Wordpress. Bin jetzt hier.

Mitu korda ja ühte meest

2009-07-30T11:38:00.003+03:00

Ei, tapma ma kedagi ei hakka. Ja meestest pole ka jutt. Aga kummalisel kombel kohtasin üle neti uuesti üht inimest, kellega ma kohtusingi kunagi samuti netitse. Ta lihtsalt haihtus minu paigust ja silmapiirilt mõne aja eest. Nüüd leidsin ta uuesti. Seekord blogis. Tema blogis läbi Elsa viite.

Elu on selline.

Suvelugemine

2009-07-27T08:46:00.003+03:00

Põnevat lugemist Karedast ja muustki Järvamaaga seoses: Esna.

25.07.2009 Haanjasse

2009-07-26T20:50:00.011+03:00

Kui lapsed on suvel mõneks ajaks kodunt kaugel, siis tekib ka endal kihk sealsamas Kaugel ära käia.
Nii me siis võtsimegi ette sama teekonna, mis möödunud aastal. Suure Poisiga oli kõik OK. Ka kui ta telefoni vastu ei võta, enam ma ei pabista. Eelmisel aastal pabistasin, sest paaril korral tegi poiss nutust juttu, et suuremad kiusavad. Aga hetkel on ta küll oma tegemiste ja asukohaga väga rahul. Iga päev saab ujuda ja kõikvõimalikud võistujooksud on tal ka hästi õnnestunud. Küll teine, küll kolmas koht. Tema jaoks on see väga oluline. Poisi suur unistus on ju saada olümpiavõitjaks! Nojah, ütleb realistist Mamma, aga eks unistama peabki ju suurelt.
Poiss nähtud ja nänn üle antud ei pööranud me seekord Kurgjärvelt kohe nina kodupoole, vaid sõitsime sealkandis veidi ringi. Seda enam, et miskisest ammusest ajast mäletas mees ühte vana kirikut. Ta tahtis seda taasleida. Too ammune sõit suurema seltskonnaga jääb aga nii umbes 15 aasta tagusesse aega ning tookord sõitsime meie oma Fiat 127-ga kogu rongi sabas. Seega suundadest ei jaganud me suurt msikit. Nüüd aga ... seal ta oligi meie ees - Plaani kirik.

Oli vaja vaid veidi Munamäelt edasi sõita. Sealt sõitsime edasi Rogosi mõisa, kus ma sain ikka väga põhjaliku ülevaate selle hoone ja selle hoonega seotud isikute ajaloost. Üks endine õpetaja, kes sealses muuseumis hetkel toimetavat paistab haaras mul sabast ja nii ma siis kuulasin. Põnev. Ma olen viimasel ajal üldse veidral mõisa-lainel. Senimaani on see huvi küll piirdunud Järvamaaga. Samas on noid unustatud ja vähem unustatud ning taastatud hooneidki kõikjal Eestis, üks huvitavam kui teine.
Ega sealt lõunast tõigi meid teekond tasahilju erinevate peatustega, nt. Ööbikuorg, kus meite õnnetuseks hakkas tihedat vihma sadama, Järvamaale. Tahtsin käia Peetrist läbi ja tänasele sünnipäevalepsele tordi jaoks vaarikaid korjata ja omakasvatatud salatit, tilli porknaid,. kaalikat ja lillkapsast kaasa tuua. Kõike seda vürtsitas kena äike, välgud sähvisid ägedalt sinna sõites, kohapeal sain kaela vihma ja pilvedes kõmistas ka kenasti. Aga see-eest rõõmustas poisse vikerkaar. Ja nende endi porgandipeenar. Lahe kuidas nad oma salati- ja porgandipeenra üle rõõmustavad. Lehtsalatit söövad ka usinasti.
Ikkagi oma.

Taamal Järva-Peetri kirik. Pea et väravast vaadatuna.

Kui aeg poleks olnud juba nii hiline ja taevas ähvardavalt välgutanud, siis oleksime meelsasti veelgi kõrvalepõikeid teinud, aga seekord läks sedamoodi. Kuigi kojusõitki oli omamoodi multifilmilik - liikusime nagu siilike udus. Kohati oli tunne, et viibiks nagu valges vatis. Pildile mina seda kahjuks püüda ei suuda. aga kihvt oli küll. Kaks esimest pilti on tehtud Piibe maanteel veidi Jänedast Tallinna poole, kolmas pilt aga Pillapalus.

Vahva päev oli. Ja kuigi autos olid Keskmik ja Väike Vend seda meelt, et nad tahavad olla üleval olla niikaua kui soovi on, siis kodus kustusid nad peagi ja magasid enne kui pead padjale said. Vat sulle siis ärkvelolekut. Ega ma ise ka kaua enam suutnud, isegi kudumine ei suutnud silmi lahti hoida.

Muna Munamäel.

Ein Kurztrip nach Südestland. Besichtigt haben wir die Kirche in Plaani, Rogosi Gutshof, Ööbikuorg in Rõuge usw. Schön wars. Unser Ziel war eigentlich unseren Ältesten im Sommercamp in Haanja zu besuchen.

Inventuur, vol.2. Villased. Mälu toetuseks

2009-07-24T16:03:00.002+03:00

Villased lõngad 24.07.2009
Originally uploaded by Lola69.

Et ma edaspidi mäletaks, mis värve mul leidub. Kui iga törts asub ise kohas, siis vahel lihtsalt ei leia õiget, sest ei tea, kus õige on või et seda õiget tooni üldse on.
Enamus on Raasikult, aga mitte kõik. Ühesõnaga: pudru ja kapsad.

Raasiku 23.07.2009

2009-07-24T11:53:00.005+03:00

Liina asutas end Raasikule ja mina muidugi, va ahnepäits, pakkusin end kaasa. Puhkuse peab ju sisustama meeldivate asjadega. Eriti kui see hakkab varsti otsa saama. ainult 1 nädal ongi veel jäänud. Siis tuleb uus 10-päevane puhkuseraasuke alles septembris.
Iseenda kiituseks peab ütlema, et ma suutsin seekord täiesti mõistlikuks jääda, vaid mõned vihid ühevärvilisi rändasidki koju kaasa minuga. Aga seal olnuks enamatki, mida tahta. Kui oleks vaid kedagi, kellele roosat punuda, siis seal on erineva jämedusega roosasid toone oi kui ilusaid ja oi kui palju erinevaid. Liina võttis noid poekesse ikka südamest. Nii et kel huvi ja ise Raasikule ei satu, siis seal on, sealt saab.
Kirjude lõngade vaimustus on minul vist möödas. Ühe väiksemat sorti vihi ma sinisekirjut küll võtsin, aga ei enamat. Roosa-valgekirju jäi juba sellepärast poodi, et pole seda, kellele roosast punuda. Rohelise-kollasekirju oli ka väga ilus, aga .. Ju ei ole mul hetkel rohelist perioodi silmapiiril. Muidu hästi kena kolmnurga saaks sellest küll. Seda rohelise-kollasekirjut oli ka ühekordset ja vat see mulle meeldis. Aga ma ohjasin end kodus laual ootava ühekordse vikerkaare nimel.
Nii jäidki seekord näppu peamiselt ühevärvilised. Hall sai võetud kindalõngaks esialgu. Hea ja peenike, ilus ja ühtlane ning tume passib kärtsumatele värvidele kaaslaseks. Ma olen paraku ikka oma regede rautamise juures. Tumesinine passib ka paljudele muudele toonidele kaaslaseks. Tegelikult oleks seda aga lausa kampsunitäit vaja, tahaks valgega kahasse kaasale kirjatud kampsi teha. Tumepunast võtsin eelmine kord jämedamat, seekord jäi ka peenem variant näppu. Ka hästi kena toon, eriti see kerge hallikas träps seal sees. Ja roheline on väike vahepala.
(Värvid on "õigemad" päikeseta pildil).

Wieder einmal die Wollfabrik in Raasiku besucht. Diesmal ist meine "Beute" bescheiden. Die bunte Wolle reizt mich nicht mehr so, habe eher einfarbige Wolle in unterschiedlichen Farbtönen für Handschuhe und sonstiges gekauft. Die farben sind "richtiger" auf dem Bild unten (ohne Sonne).

Pitsipalavik

2009-07-23T10:25:00.005+03:00

Puhkus aina kulgeb ja kulgeb ja linnaskäigud on nii harvad, et varsti unub ära kus pool siitmailt vaadatuna see linn siis ka on. Nii ma siis võtsin esmaspäeval ette ja läksin veidiks Veimevakka aega veetma ja lobama. Lihtsalt niisama. Polnud ammu käinud. Sellele "lihtsalt niisamale" lisandus ka väike vajadus, sünnipäevaks saadud kinkekaart tahtis realiseerimist. Ja nii ta siis läks: kudumine kotinurgas ja silm siramas, vihmavari näpus kottu ära. Suhtlema.
Lihtsalt ajaloo huvides peab muidugi mainima, et egas ma lõngata koju ei naasnud. Ega keegi seda vist arvanudki. Kaasa arvatud mu kaasa. Teada värk see lõngapoes käik. Aga mis mulle silma jäi, et ma polnud üldsegi ainumas, kes pitsilõnga koju vedas. Oli tuttavamaid ja mitte nii tuttavaid nägusid. Ent vahet pole - see pitsipalavik teeb (mulle vähemalt) rõõmu. Vaat mida üks ilus raamat teha võib. Tundub tõepoolest, et ka kui varem on nii mõnigi haapsalu salli keeruliseks peljanud, siis üks ilus ja lihtne ning loogiline raamat suudab imesid teha.
See pitsipalavik (see sõnahakatis mulle lihtsalt meeldib, seepärast ma seda ekspluateeringi, nagu ka "käpikukülmetust") pani mind ennast kottu ka kõiki olemasolevaid ja olematuid pitsilõngu välja otsima. Et näha, mida siis lõpeks varutud on ja teha plaane. Asi on nimelt sealmaal, et kollane viljapea-sall (mu "Kuldne rukis") seisab hetkel, sest keskosa sai valmis, aga äärepitsiks allesjäänud kerast ei piisa. Vaja juurde tellida, aga sellega läheb veel veidi aega. Helesinine Piibelehe-sall sai uue alguse, aga seegi on selline "neben-bei" projekt. Tahaks veel miskit uut üles luua. Selline mustrivaramu on silme ees, no ei saa lihtsalt teisiti. Mõned mustrid lihtsalt nõuavad kohe vardaid ja lõnga, sama teevad ka mõned lõngad, mida sai omal ajal väga otsitud, nt. mu tumesinised.

See pildimaterjal on siin veidi visualiseerimaks seda, mis olemas on, milline see on ja kui palju seda on. Kokkuvõtlik exceli tabel ju pilti ei näita ja nii tekitab vahel ka segadust. Nonde lõngainventuuridega tekib mul aga alati uus arusaam, kus ja kuipalju mida on. Et teaks. Ja tulevad välja unustatud asjad. Ja selguvad mõned kadumised, mis küll tähendab tavaliselt seda, et ma olen miskit kuskile lihtsalt eest ära torganud ja unustanud.
Aga et seda niipalju on .. Häbi on, aga ei tunne.
Igatahes üks punane sall peab saama alguse. Ja tumesinine. Lihtne valik on tehtud. Kaks raskemat on ees: milline punane ja milline sinine, sest suure kollektsioneerimisega on nendegi valik oluliselt suurenenud. Ma mäletan veel aega, kus ma olin oma esimese MerinosExtra vihi üle hirmus õnnelik. Või siis kui Vardamoorilt Ogre valget ostsin. Internetipoodidest ostmine oli siis veel tume maa ja meitegi poodides ei olnud valik veel nii suur. Või siis ei osanud mina otsida.
Ei, peab tööle hakkama kuniks on vabadust. Lõngapuudumise vabandust ju ei ole.

Auf der Suche nach neuen Ideen für Spitzenschals habe ich all meine Spitzenwolle ausgesucht. Um die Mengen zu rechtfertigen, muss ich mich schnell an die Arbeit machen. Gebe es nur etwas mehr zeit wäre das gar kein Problem. Das neue Buch Haapsalu sall ent hält so viele schöne Muster ...

Aspirin 2009

2009-07-22T11:31:00.004+03:00

Ta õitseb jälle!
Kevadel tundus roosipeenar kuidagi troostitu. Pikka aega ei andnud endast elumärki roosidest Stromboli ega Aspirin ega möödunudaastane City of Belfast. Viimane otsustaski mitte enam ilmuda. Kahju. Tema sai omale asenduse. Selle isale sünnipäevaks kingitud roosi nime ma hetkel peast ei mäletagi. Aga too oli seekord suure poe poolakas (võib olla, et ma olen teda juba isegi maininud). Näis siis kuidas talle meite manu meeldib. Aga Stromboli otsustas siiski meid rõõmustada, nüüd jääb üle ainult pungade puhkemine ära oodata. Aspirin aga oli õites juba möödunud nädalavahetusel. Ja Koit ja Queen Elizabeth annavad ka lootust peatsele õiteilule. Äkki juba sel laupäeval? Marjadega läheb küll veel aega, aga kuna sel nädalal on Haanjamaa sõit nagunii ees, siis tagasiteel võiks teha väikese kõrvalepõike. Rooside jaoks ja nende pärast.

Die Rosen auf dem Lande. In Peetri. Aspirin 2009.
Die anderen lassen auf sich noch warten.

Portselanile mõeldes

2009-07-17T11:25:00.009+03:00

Kui juba käpikutamiseks läks, siis olgu siinkohal ära märgitud ka Peetri omad. Ei, mitte Petsi, vaid nimelt Peetri. Paik Kareda vallas. Aga alguse said nood sellest, et Türi kirjastus Saara üllitas Järvamaa kindakirjadega kaardid. Iseenesest väga vahva idee. Miskit sellist võiks teistegi kantide kohta olla.
Mina ei saanud muidugi teisiti, kui tellisin kaardid. Ja egas ma kaua neid käes niisama hoida ka mallanud, vaja ju miskit üles luua. Kuna minu lapsepõlvesuved on seotud nimelt Järvamaa ja Peetriga, siis oli too esimene muster, mille varrastele lõin. Ega ma tea millised need ammuste aegade kindad, mis sama kirja kandsid, olid, aga minu versioon on selline. Soonikuta. Ma isegi ei tea, aga mulle meeldivad sellised "voolujoonelised" kindad.

Valge lõng on Raasikult, sinine on Evilla oma, ostetud vanalinnas asuvast poekesest. Ega erinevate siniste hulgast oligi mul raske valida, aga too jäi mingil hetkel mäletamata põhjusel sõelale. Vardad nr. 2. Täitsa minu suurus kukkus välja, kuigi pilte sai eile tehtud käpikud mehe käes.

Raverlys ühes kommentaaris öeldi, et meenutavad portselani. Kui ma oma kunagisele käigule Meissenisse ja sellele imeilusale sini-valgele kirjatud kaunidusele mõtlen, siis kaudselt jah. Huvitavad seoses tekivad inimeste peades.

Fäustlinge. Ein estnischer Verlag namens "Saara" hat im Frühjahr Musterkarten mit Strickschriften ausgegeben. Die Muster stammen aus Järvamaa, Landkreis im Herzen von Estland. In einem der Bezirke - Peetri - habe ich alle Sommer meiner Kindheit verbracht bei der grossmutter. Deshalb war ich auch so interessiert und habe eben von dem Muster begonnen. Die weisse Wolle stammt von Aade Lõng, Raasiku. Mehr wird es ja über ihre buntgefärbte Wolle gesprochen, aber sie haben dort auch schöne unifarbene Wolle und Naturtöne. Blaue Wolle ist von Evilla, gekauft aus einem kleinen Geschäft am Rathausplatz. Nadelspiel Nr. 2. Grösse - passen mir perfekt.

Jälle!

2009-07-16T20:15:00.006+03:00

Just nii vaatab külarahvas mind etteheitvalt keset suve põõsa varjus käpikuid kudumas. Teised poseerivad üle õue bikiinides ja üks kerib varrastega villasest kindaid. Aga parata pole midagi, kui mõni aeg tagasi nakatusin ma pitsipalavikku, siis nüüd on mind tabanud käpiku-külmetus :) Ja roosivaimustusest ma parem ei räägigi. Igatahes on Gotland võetud meie pere tulevaste, lähitulevaste reisisihtide nimekirja ja troonib seal täitsa tipus. Aga see on juba teine teema. Igatahes sain ma eile ühe kindaga ühelepoole, pöial on vaid puudu. Teen teise ka, seegi on töös ja edeneb jõudsalt, ja siis vaatame kuidas pöialdele ka lilli mahutada. Nood on a 13 silma, seega pöidlale neid kimbukaupa ei mahu. Ja kindaotsa kahandust pean ka veel vaagima. Alguses tegin vaheldumisi valge ja punasega, aga mingil põhjusel läksin punasele üle. Muidu ok, aga paarist kohast kiikavad valged lõngajooksud läbi. Eks näis kui teine kinnas on samal maal. Ja lõngad! Oi kui mõnusad! Miks ma noid siin niikaua asjata hoidnud olen? Valge on kunagi ammu ostetud pkampsunilõng poistele. Ühe kampsuni ma isegi tegin, aga alpaka tembeldas suur poiss kõdistavaks ja nii jäi ülejäänu seisma. Aga võib-olla ongi nii, et õige lõng maldab oodata õiget ideed, oma asja.

Igatahes on mul nondesamade roosidega juba teinegi idee olemas. Vaja lõngad ära kerida ja proovida, kas see idee ka töötab. Peas tekib palju ilusaid ideid, aga egas nood alati elus sama ilusad ole.
Ja siinkohal pean ma jälle ütlema, et nood vardad koovad kui iseenesest!

Meine Rosen-Handschuhe. Ich bin vom Muster begeistert!
Und ich will unbedingt nach Gotland! wann und wie steht noch nicht fest, aber der ich will!

Lumeroosid käpikuil

2009-07-15T00:20:00.006+03:00

Et mulle meeldib "Valgete rooside" lugu, see on ammu teada värk. Ma ikka ja jälle avastan end seda tasahilju omaette ümisemas. Mulle meeldivad ka valged roosid. Väga. Aga käpikuil mul veel roose ei olnud. Möödunud aastast kannan ühe roosidega kampsuni ideed endas, aga tegudeni pole jõudnud. Nii ma siis võtsingi nõuks rõõmustada iseennast roosiliste käpikutega. Roosid on pärit ühest Gotlandi käpikute raamatust. Raamatut mul ei ole, küll aga on mustrijupp. Seepärast ei oska ka täpsemalt pealkirja ja autorit öelda. Nüüdseks on mustrijupist saanud juba ka käpiku algus.

Mustri ja randmeosa silmade arvu erinevusest tingitult tundub asi esmapilgul veider, aga olemasolev osa istub väga mõnusasti kätte. Näis kuis nood lõpeks välja kukuvad. Lõngad on kodustest varudest. Tumepunane on poolivillane Epu poest, valge Steinbach Wolle Natura (meriinovill/alpaka). Muster vajanuks peenemat lõnga, siis tulnuks roose rohkem, aga mul oli vaja hetkel leida tööd uutele varrastele, mille ma möödunud nädalal Vene tänaval šokolaadikahves Merikese ja teistega kohtumas käies omale sain. Oi kui mõnusad nood on! Nood koovad ju iseenesest!

Igatahes on praegune tulemus siin. Ja ega ma vist palju muid töid enne vahele ei võta kui nood käpikud on valmis. Seda enam, et ühed käpikud ootavad veel vaid pöidlaid, nood Peetri omad (Järvamaa kindakirjadega kaardikomplekti järgi). Ja mu kuldse rukki sall jääb vist lõnga juurde ootama. keskmise osa saan valmis, aga pitsiks ei piisa. Telliks küll, aga üht tokki ka nadi tellida. Hetkel on aga seal lehel nadi valik, minu lemmikuid siniseid ei ole. Ootan hetke ja mõtlen, äkki peaks järgmise salli peale mõtlema. Seda enam, et see handpaintedyarn.com pitsilõng on imemõnus!
Habe im Moment einen Handschuhe-Fieber - denn wie man sonst das erklären kann - zwei Paare hintereinander im Juli! Die von Peetri (Gegend in Järva Landkreis in Estland) warten nur noch auf die Daumen. Das andere Paar (dunkelrot-weiss) ist für mich, mit Rosen. Wollte mir schon vor einem Jahr ein Pullover mit Rosen stricken, nur dies ist eine Idee geblieben. Etwas ist dazwischen gekommen. Irgendwann vielleicht. Nur jetzt die Fäustlinge mit Rosen. Leider habe ich nur das Muster und nicht das Buch, aus dem das Muster stammt. Aber die Rosen haben mir so sehr gefallen, ich musste die stricken.
Und mein gelber Schal wächst auch. Nur .. bald ist die Wolle alle. Um ein richtiges Haapsaluer Schal zu stricken muss ich unbedingt was dazubestellen. Dachte am Anfang, dass werde nur zwei Spitzen für beide Enden stricken. Nur möchte ich aber, dass der Schal völlig mit einer Randspitze umgeben wird.

Maasikad

2009-07-12T17:33:00.006+03:00

Kui sa head metsmaasikate leiukohta ei tea, siis ei jää isu korral muud üle kui Pesakond autosse pakkida, ämbrike kaasa ja sõita suunda, kust sa vahel mõne juhusliku peotäie marju leidnud oled. Nii me asutasimegi end Piibe maanteed mööda eile seiklema. Põikasime suurelt maateelt mitmele poole sisse. Veidi saime ka maasikaid, nii mõne purgi jagu toormoosi lõppkokkuvõttes. Aga sellesse pikka päeva mahtus muudki. Kasvõi vaskuss, kellele Pesamuna pea et peale astus. Poistele tähendas see küll suurt huvi, sest too sisalik lasi end veidi vaadelda ka ja ei pagenud päris kohe eemale, aga imelikul kombel tõmbasid nad sellise kohtumise peale veidi hiljem "varbad rõngasse" ja hoidsid end ussihirmuga rohkem teele. Nad on igatsugu usse vahtinud ilmse huviga, õuepealsed nastikud ei tekita hirmu. Igatsugu mürgiseid ja veel mürgisemaid vahivad küll, olgugi et klaasi takka. Aga see ootamatu, ent ohutu kohtumine pani vakatama. Õnneks mitte kauaks, hiljem lasid jälle südamerahuga mööda metsaalust ringi. Vähemalt on nad nüüd jälle jupi maad targemad.
Teine asi, mis minule silma jäi, oli näsiniin. Mürgine. Seepärast ma hoiatasingi poisse, et nad päris kõiki punaseid marju musisse ei paneks. Ikka ainult neid, mis on hästi teada ja maitsvad. Õnneks see kõikse noorem on iga marja suhtes skeptiline, et kas nood ikka süüa ka kõlbavad.
Tagasiteeks valisime ühe tagasihoidliku teekese, ei mingit asfaltkatet ega midagi. Teeots tekitas lihtsalt tahtmise teada,. kuhu see välja viib. Siltide järgi lookles too mööda Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala. Mingi hetkel tuli ka teadmine, et kui ka kõik teed kippuvat viima Rooma, toob see meid kodule ligemale, Narva maanteele. Koju saime. Meeldiva maasikamaitselise järelmaiguga mõnusast päevast.
Ka vihmamärg päev võib olla imeline.

Waren gestern in Kõrvemaa auf der Suche nach Walderdbeeren. Der Tag im Walde mit den Kindern, schön und lustig. Die Jungs haben auch eine Blindschleiche gesehen.
In dem Gegend gibt es wunderschöne Landschaften, obwohl manchmal auch öde - in der Gegend auf dem Foto hat es vor etwa drei Jahren einen Waldbrand gegeben, wegen der Menschlichen Dummheit.

Sellesuvine must

2009-07-06T20:29:00.005+03:00

Kogu see jutt peaks olema juba kuid tagasi vestetud. Seda seepärast, et salli sooviti juba ammu. Telliti. Küll aga jäeti kudumiseks palju aega ning vaja pidi seda minema alles juuni lõpus-juuli alguses. Seepärast ta veel minu käes ongi. Eks kaunid asjakesed olegi kaua tehtud. Mis muidugi ei tähenda, et kogu aeg tollest talvist soovimise ajahetkest kuni senimaani oleks vaid selle salli kudumisele kulunud.
Aga jätame korraks vahu ja räägime asjast. Üks ema soovis oma Euroopas lauljana tegutsevat last kaunistama salli, mis soojendaks jahedate kirikuvõlvide all ning oleks ka ilus. Selle sooviga ei pöördunud ta küll otse minu poole, aga imelisel kombel sattusin ma soovi edastamise ajal prouaga samasse paika. Kino Kosmose vastas asuvasse lõngapoodi. Lõngapoodi, kuhu proua oma murega pöördus. Soov soovitud ja kohapealt ka sobivad lõngad (Filcolana "Indiecita"; 100% alpaka; 50 grammi - 160 m) leitud, võiski tööle tormata. Minule jäeti mustri ja "tegumoe" osas vabad käed. Suurus oli oluline, aga ega seegi oli alguses selline ebamäärane,1,90 x 50. Mis seal salata, mõõdulindiga võib ju tulevast salli mõõta, aga tegelikku tulemust näitavad ikka reaalne laius ja pikkus üheskoos. Nii juhtuski, et kui sall oli esimest korda valmis tuli see veel sabast lahti võtta ja pikemaks kududa. Aga nüüd on ta ikka juba täitsa valmis. Vähemalt ma loodan.

Et siis kuidas .. harutada ja uuesti? Äärepits täiesti üles ja uuesti? Vat ei olnud päris nii. aga alustagem asjadega ikka algusest.
Keskosaks võtsin "Pitsilistest koekirjadest" lehemustri. Esiteks on lõng tume ja igatsugu peened silmustega mängud ei jää paistma nagunii. Teiseks arvas salli tellija, et kinnitab sellele hiljem veel sillerdust Swarovsky kristallide näol. Lehemuster pakub selleks kauneid sümmeetrilisi võimalusi kui tõesti soov peaks olema. Kui keskosa sai kootud, siis oli vaja valida äärepitsi muster. Ega ma siingi kaua mõelnud. Willow border raamatust VLT on mulle juba Myrtle Leaf sallist alates sümpaatne. Lihtne ka. Nii saigi valitud see. Sel viisil serva kootud pits tähendas ka seda, et salli pikendamiseks ei pidanud ma tervet äärepitsi üles harutama, piisas vähemast. Oleks ma pitsi kudumist alustanud veidi teisest kohast, piisanuks veelgi väiksemast harutamisest. Aga kes seda siis alguses ette teadis. Igatahes selline ta sai. Lõnga kulus sallisse 310 grammi. Lõng ise on nagu juba öeldus Indiecita, Filcolana. Ostetud Kosmose vastast poekesest. vardad nr. 3; nii ring- kui ka sukavardad. Ja salli mõõdud peale venitamist on 204 x 62 cm. Ja oi kui mõnus lõng! Sellest kohe peab endale ka miskit tegema.

Kõige keerulisem kogu selle tegemise juures oligi vormi venitamine, sest sall on selleks "liiga" pikk. Ma kasutan tavaliselt venitamiseks omaenda voodit, aga seegi on ju kõigest 2 m pikuke. Esimene venitamine läkski aia taha. Panin ühe otsa kahekorra, aga see tulemus polnud päruis see, mida tahtnuks. Teise venitamise jaoks virutasin poisis alt madratsi ja venitasin kaht meetrit ületava osa lihtsalt üle madratsi serva. Hakkama saime. Õnneks andis maalkäik mänguruumi, sest sall tahtis kaua venida kassita ruumis ning meie äraolek andis võimaluse sall venima panna ja kass muudesse ruumidesse pagendada.

Selle salli juures andis harutamine mulle ka imehea võimaluse oma paar näpukat parandada. Ma muidu kõhklesin, et "kas", sest need olid tõesti sellised asjad, mida peale minu poleks pea keegi leidnud. Kui just poleks luubi ja mustrilehega äärepitsi rida-realt üle kontrollinud.

Pildid on pisut poolpidused. Poseeris üks ja teine, sest nööripeal ei tule selle suurus tegelikult üldse välja. Ega praegugi hästi ei tule. Aga vast veidi abiks ikka.

Ein schwarzer Schal für eine junge Dame, eine Sängerin. Ihre Mutter hat den Schal bestellt, damit Sie was schönes und warmes bei den Kirchenkonzerten in Europa auf die Schultern nehmen könnte. Wolle Indiecita von Filcolana (100% Alpaka); Materialverbrauch 310 Gramm. Rundstricknadeln und Nadelspiel Nr. 3. Maße: 204 x 62 cm. Muster: Blattmuster aus dem Buch Pitsilised koekirjad; Randspitze - Willow border vom Victorian Lace Today.
Ich selbst mag den Schal sehr. Kuschelig warm und so groß!

Laulupidu

2009-07-05T21:44:00.004+03:00

Jõudsime meiegi perega täna sinna. Veidi kiiremad naabrid, nad said varem kohale, olid meilegi pingiruumi hõivanud, nii saime peo rahulikult kohapeal ära vaadata. See ringi liikumine oli küll paras rist ja viletsus, aga egas see olnudki eesmärk. Pigem lastega meeldiva päeva veetmine. (Hea et meil hetkel titekäru eas põngerjaid pole. Kärutamine oli seal ikka väfga vaevaline, vähemalt kõrvalt vaadates). Kui poisid olidki eelnevalt pigem eitavalt meelestatud, siis suur poiss tegi siin peo lõppedes juba plaane, kuidas tema järgmisele laulupeole läheb. Laumist ta küll eitab, tantsimist niisamuti, ent mis sest. Tema soov mulle meeldib. Ja ta nõudis endale ka kava ja kuigi ta ise ei laula, pidas lauludel ja sõnadelgi kohati näpuga järge. Mis muidugi tõi kaasa miljon miksi. Kuidas lapsed küll oskavad küsida. Ma pole samas laulupeo teemas kuigi osav vastama. Hakka või ajalugu tudeerima.

Vahcva oli! Elamusi ja emotsioone enamaks kui üheks päevaks. JA ideid elamaks. Ning mina sain jälle silmad märjaks. Lõpupoole voolas silmavett ikka juba ojadena.

Sängerfest in Tallinn. Einfach mächtig.

Maal

2009-07-04T22:15:00.009+03:00

Kui su köögiviljapeenar asub kaugel, siis sinna iga päev just ei satu. Aga vahel ikka. Nagu eilegi.
Köögiviljandus kasitud, lillepeenar taas jonksus, sünnipäevaks viidud roos maha istutatud ja võiski end põõsa manu lõdvaks lasta.
Nagu pildilt näha on uus "Haapsalu salli" raamat mind juba inspireerinud. See viljapeade muster oli üks noist kahest, mis mind eelmisel aastal sallipäeval Haapsalus paelusid. Lehega piibelehe kribasin maha pildilt, aga sellega jäi nagu ta jäi. Seetõttu kontrollisin ma kohe raamatut saades üle, kas minu lemmik viljapeamuster ikka on see. Oli.
Kevadel olin just (veidi meeltesegaduses vist) tellinud Handpaintedyarn.com-ist kollast pitsilõnga. Meeltesegaduses vist seepärast, et kollane ei ole minu värv ja ma reeglina selliseid lõngu ei osta. Nüüd aga said muster pitsiraamatust ja lõng minu peas justkui üheks tervikuks kokku ja puudus ainult teostus. Kuna eelmine lõpetatud suur sall oli must (selle teemani ma veel jõuan, küll mitte täna), siis vajasin ma hädasti ka värvilist vaheldust. Ja nii ta sündiski. Valmimiseni on veel aega ja kuna lõnga mul rohkem kui 100 grammi ei ole, siis pole veel teada, kuidas ma servapitsi osa lahendan, aga küll ma miskit välja mõtlen. Ma selleks piisavalt nutikas tüdrik.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et salat on maal võimas. Suur poiss virutas autost mu mõõdulindi ja mõõtis oma salatit. Pisike poiss kalpas samas kõrval ja nõudis valjul häälel oma tilli mõõtmist. Egas suured saanud muigamata jätta. 4-ne ise veel sõnadega mängima kuigi osav ei ole ja kõiki nüansse ei mõika.

Huvitav, kui edukalt noid Bauhofi poola päritolu roose siinmail kasvatada õnnestub? Sai isale 1 kingitud, ühe talvega lahkunu asemele. Summer Palace (Poulcape).

Ja mainimata ei saa jätta sedagi, et "toonekurgil on pesa". Teadsite, eksju :) Vinged kurgid siinmail, jalutavad lausa põlluopääl ringi.
Aga teel oli palju kurgesid loendada! Ei tea, kas see tähendab miskit või?

Habe mir vor kurzem das neue Buch über Haapsaluer Schals gekauft und da fand ich ein Muster vor, das ich schon etwa ein Jahr gesucht hatte. Nicht gerade gesucht, aber ich sah voriges Jahr im August in Haapsalu einen Schal und habe ein Foto gemacht, um das Muster abzuschreiben, denn das Muster gabs in keime Buch. Jedoch bin ich nicht dazu gekommen. Und jetzt enthielt das neue Buch dasselbe Muster. Da ich vor einigen Wochen einen schwarzen Schal fertiggestellt hatte, brauchte ich unbedint etwas fröhliches, farbiges. Gelb! Zwar nicht meine farbe, aber passte in meinen Gedanken so gut zu dem Muster. Meine Strickeckchen auf dem Lande ... Sommerurlaub habe ich ja lange gebraucht. Sommerurlaub fürs Stricken.

Jaanipäev

2009-06-24T01:08:00.004+03:00

On selle tulega kuidas on, aga leidlikud lapsed leiavad tulematerjalile ka muid kasutusalasid.
Näiteks kohvik "Rockstars". Tegelikult tekkis see pink ja kohvik selle ümber sellest, et seltskonna ainumas neiu lonkab peale kipsi mahavõtmist. Abivalmis noorsand valmistas alguses lõkke äärde preilnale pingi. Ja nii ta läks, kuni toidu-joogini välja. Leidlik väikemees see Kaspar.

Aga nüüd meite jõnksmannid juba magavad. Tahtsid kaua üleval olla, aga ei jaksanud. Ei uskunud mind, et kui päeval ei puhka kustuvad ära.

Salliraamat

2009-06-23T18:11:00.004+03:00

Enne kui tänane päev, õieti küll õhtu käest ära kipub, tahaks kosta veel paar sõna sellest paljukõneldud salliraamatust. Kui ilus see on! Ma ei jõua taevast ära tänada, et me pühapäevaks maale ei jäänud. Ja et Kuduv Koeraomanik mind Haapsallu kaasa kutsus. Tänud veelkord!
Kui asjalood poleks nii kujunenud, oleks ma vist näinud veel nii mõnedki õudukad sellest, kuidas ma raamatust ilma jään. Ööl vastu laupäeva see nii paraku läkski.
Igatahes on selles raamatus ka muster, mida ma olen pildi pealt imetlenud juba möödunud augustist saati. Ja mitte ainult. Esitlusel oli kena vaadata ilusaid pitsilisi salle naiste õlgadel. Ja koht oli ka imeliselt sobib sellise kauniduse esitlemiseks - Kokamägi galerii.
Minul vardad igatahes juba sügelevad. Ja veel kaks tööpäeva ning puhkus saabub!

Aga nüüd sean ka mina sammud tulele. Tuld ennast veel küll ei ole, aga küll ta süttib. Seniks aga laud looka ja tuju hääks :D

Es gibt im Estnischen ein neues Buch über Spitzenschals - Haapsalu sall. Das Buch ist wunderschön! Und enthält auch viele schöne Muster, die es in "Pitsilised koekirjad" nicht gibt. Im Buch gibt es keine konkreten Anleitungen, nur Muster und allgemeine Hinweise wie man einen echten Haapsaluer Schal strickt. Das Buch ist nur in der estnischen Sprache, nur die Symbolenseite ist auch im Englischen. Krentu hat in ihrem Blog auch einige Bilder.

Küünis, 22.06.2009

2009-06-23T17:43:00.007+03:00

Läksime aegsasti kohale, kell 7 pidi hakkama kontsert. Jaak Aheliku sünnipäävakontsert. Hakkas poole 8 paiku. Jalad lõid seks ajaks tuld kui me koju asutama hakkasime, kell oli juba pool üks öösi. Sumedad suveööd.
Aga vahva oli. Küll mitte päris minusuguse diskop... ampluaa, aga ju ma siis nii puhas diskopeps ka pole.
Mu Teinepool on sel kevadel-suvel juba korduvalt jõudnud kurta, et kui Dagöt esinemas ei ole, siis on üks oluline tükk suvest puudu. Eks sellegi puuduse vastu leidu rohtu. Nii käisime ka KuMu-s Ultimat ja Muusik seifi kuulamas. Eile Kolgas, Küünis. Augusti on plaanitud Käsmu ja Pantokraator. Näis siis, kas sügiseks on midagi väga olulist ikka veel puudu.
Aga eilsest paar pildikest.

Kojusõit.

Uus aasta

2009-06-11T23:05:00.005+03:00

Üks ilus tähtpäev ja raske päev sai otsa. Uus aasta on alanud ja numbrid vahetanud mõneks ajaks kohad. Esimene sai suuremaks, aga tagumine hakkas otsast loendama.
See on sünnipäev. Ümmargune.
Ja märk, et egas jõuludeni polegi enam suurt enam kui 6 kuud jäänud. Kuigi kolleegidelt kingiks saadud korvitäis maasikaid tekitab igatsust sootmaks suure suve järele (ainult mitte ergavat kõrbepäikest!).

Mu kaasa tegi täna mulle pisikese suure üllatuse. Lõngapoe kinkekaart ei pruugi olla üllatav, aga tema poolt siiski on. Vahva! Summa polegi oluline. Mõte on. Ja tegu. Aitäh, Kallis.
Ja roos - Lavaglut. Nüüd on ainult vaja välja mõelda, kuhu see panna. Kas tekitada omale seie maja takka roosipeenar või viia roos maale, kus tingimused on paremad. Samas siin näen ma ilu sagedamini kui kord kahe-kolme nädala takka. Peab mõtlema. Aga noh, kaua sa ikka ainult madalakasvulisi püsikuid kasvatad peenras. Tahaks miskit nõudlikumat.

PIldil on otse loomulikult tänase päeva auks trühvlitort ja minu uus õiekas sõber. Suhkrune teine.

Geburtstag, schon 40. Gefeiert wird aber erst am Samstag. Bis dahin freue ich mich über die Geschengutschein eines Wollgeschäfts, von meinem Mann. Das hat mich richtig überrascht.

Raasiku 2.06.2009

2009-06-02T22:01:00.006+03:00

Justkui vaikus ja ma nagu ei tee miskit. Päris nii see ei ole, aga näidata ei ole hetkel tõesti miskit. See-eest ärkas hamster minus jälle ellu. Ja nii ma siis olingi veidi omakasupüüdlik.
Kaasal on ju puhkus ja nii ei sega hommikusi käike eriti miski. Minu tööpäev ju tahab jälgimist, aga õnneks on nad seal Raasikul varajased. Igatahes kaasa oli täitsa nõus selle sõiduga täna hommikul ja nii sain ma jälle paari kilo lõnga jagu rikkamaks.

Ütleme nii: kollektsioon sai täiendust. Seekord ei olnud põhirõhk kirjudel lõngadel, pigem otsisin värviträpsusid. Aga kaks uut kirjut panid ikkagi näpud sügelema ja nii nad kotti rändasid.
Pildil ei ole värvid päris need, mis tegelikkuses, aga osade lõngade puhul siiski enamvähem. Heleroheline ja see heledam oranžikaspunane on täitsa oma tooni (punane on päriselus veidi lahjem), tumepunane ka. Türkiissinine, see heledam sinine, on päriselus ikka tõesti türkiis, kuigi pildilt ei paista. Seekord võtsin 8/2 teksasinist, jämedamat kahjuks ei olnud. Samas on see tumedam punane just jämedam, ostetud eelmise käigu teksasinisele seltsi. Nagu ka valge ja helehall. Heleroheline sattus ka olema 3-kordne. Ülejäänud on 8/2.

See õhkõrn ühekordne vikerkaar aga ... Selle puhul on tunne, et läheb pealepuhumisest juba katki. Miskit ma sellest siiski teha tahaks. salli. Omale. Näis siis.
Tegelikult on mul kõige jaoks juba mõtteid. Ega saagi teisiti: ma olen nii väsinud ja läbi omadega, et kui puhkust oodata ei oleks (veel 15 tööpäeva!) ja kudumist silmapiiril ei terendaks, siis ma vist kukuks kokku. Aga see selleks.

Igatahes said mu tasahilju kokkukuivavad varud täiendust ja mul on selle üle ainult heameel.

Aga ... Raasiku lõng on selline omamoodi. Sama ostsin eelmisel nädalal Raekoja platsi äärest ühest poekesest ka ühe 100-grammise nutsaku. Silt oli ümber Aade lõnga oma, aga .. see pole see. Lüng nagu pole õige ja värv on "vale", kuigi minule tol hetkel passis. Aga tunne, et keegi ehib end võõraste sulgedega tuli ja ei taha enam ära minna.

Habe wieder die Wollfabrik in Raasiku besucht. Wolle!!! Was für eine Freude!

Kingitus

2009-05-26T22:13:00.006+03:00

Ei midagi erilist. Lasteaias on neljapäeval lõpupidu, seekord siis Keskmikul. Kui jutuks tuli kasvatajate meelespidamine, siis pakkusin välja kootud rätikud, sellised kirjud ja villased. Kuna tolleks hetkeks oli juba aeg hiline, st. päevi peoni ei olnud just ülemäära palju, siis läks kudumisega kiireks. Seetõttu sai valitud ka juba tuttav muster, mis ei vajanud jälgimist. Lõngad kodustest varudest. Ja nii nad sündisidki: kaks Kirit.
Vikerkaar mõõtudega 104 x 202 cm, kaal 247 grammi. Rohe-kollase-kirju kaalub 237 grammi ja mõõdud on: 100 x 204 cm. Päris suured. Meespool mängis pildi tegemisel ka riidepuud, saba ulatub ikka pee peale.

Zwei Kiri´s. Ich brauchte schnell etwas Kleines zum Schenken und so sind die entstanden. Die Wolle aus meinen Vorräten (Artistic von Raasiku).
Regenbogenschal: Maße 104 x 202 cm, Materialverbrauch 247 Gram. Und der Schal in grün-gelb-braun mit Maßen 100 x 204 cm, Materialverbrauch 237 Gram.
Die Schals sind für die Kindergartenlehrerinnen meines Sohnes. Als ein kleines Dankeschöngeschenk.

Esmaspäev

2009-04-27T22:07:00.005+03:00

Sinine, mis sinine. Plaanisin veidi oma lõngavarude täiendust ajaloo huvides jäädvustada, aga ma lihtsalt ei jaksa. Väsitav päev oli. Küll aga on ajaloo huvides oluline fikseerida asjaolu, et eile õhtul sai blogil täis 50000 külastajat. See arvestus ei käi mul küll päris algusest, end mingist keskpärasest ajahetkest siiski. Kui ma blogiaasta täitumist kunagi õigel ajal kinni ei püüa, siis saagu seegi märk maha pandud.
Püüdsin, mis ma püüdsin, seda ilusat ümmargust numbrit mina ise ei näinudki. Küll aga sai kinni püütud sellele eelnev ja järgnev arvuline külastatavuse kajastus.

Ei midagi erilist, ent ikkagi.

Sellekevadised mullatööd on ka täiega käima läinud. Nii on mul elamises aknalaud mullaste karbikeste all lookas. Ja kõikjal on ka miskit juba näha, petuuniad on koguni üsna lopsakad. Põhirõhk on lilledel: mu ammune armastus lavendel, pamparohi, kahte masti aed-raudürti, paki järgi madalakasvulised laiaõielised kellukad (punased?), astrid, keskpäevalilled. Võib-olla miskit veel, mis mulle kohe ei meenu. Eks nädalavahetusel ole näha, mida maale maha saab panna. Kuna kastikestes miskit pilti väärivat ei ole, siis riputan niisama silmarõõmuks paar pildikest lillepeenrast. Pildid pärinevad naabrimees Tiidu aparaadist. Lühidalt öeldes: tema tehtud.

Siidine siilike

2009-04-26T19:06:00.006+03:00

Jällegi peab kõike ausalt ära rääkimaks alustama aegade algusest. Muhv kinkis mulle möödunud aastal sünnipäevaks värvitopsi, pintsli ja siidisalli tooriku. Mina muidugi suure õhinaga ostsin veel värve ja veel toorikuid, aga tegemiseni ei jõudnud. Aeg ja ideed kippusid puuduma. Nüüd tekkis korraga aga vajadus . Ja äratundmine, et lennukat ideed ei ole vajagi. Lõbus niigi.

Võtsin siis neljapäeva õhul ühe siidisalli toorikutest ette ja hakkasin naabrinaisele kingitust meisterdama. Lõikusin kõrsi ja möksisin värve nagu isetegijas levinud õpetus ette nägi.

Eks ta veiddi selline laialivalguv sigri-migri välja kukkus, ent ikkagi. Kingi saajal paistis heameel olevat ja see on kõikse peamine. Kink sai pakitud ka omatehtud kotti. See sai küll oluliselt suurem ja mahukam kui kingitus eeldanuks, kuulus aga samuyti minu selleaastasesse "kingipakendiks poekott" programmi. Kahjuks kogu oopust mul korraga pildile jäädvustada ei õnnestunud. Pilti tegid teised, aga seda pildimaterjali mul käepärast ei ole hetkel. Üldse ei näe ta nii kordseks lapituna pildil just parim välja, ühekordselt pole väga vigagi. Esimene kord ju. Ja eks värvi sattus ka sinna, kuhu ei plaaninud tollel sattuda lasta.
Ein Geschenk für die Nachbarin - Seidenschal, selbst bunt gefärbt.

10!

2009-04-26T13:26:00.009+03:00

Kiire aeg ja nii jäi selle kuu kõikse tähtsam asi õigel ajal kajastamata. Meie pere väike suur mees sai 10! Ise kuulutas juba mõnda aega, et tal juubel ja puha. Raske uskuda, alles ta oli kribu mis kribu. Nüüd juba nii suur mees. Kohati täitsa suur mees, samas tegutseb tõepoolest rumalal moel, tita moodi.
Aga selline nägi meie peres välja jüripäeva hommik:

Piduseks päevaks sai planeeritud laupäev. Vanaema kinkis poisile sünnipäevapeo ja siis kodus kindlasti tordisööming. Mis parata, kui meite pere on tordiusku pere. Samas ei saa ma sinna midagi parata, aga tordi valikul ei ole ma kuigi originaalne. Pagariliisu ikka ja jälle. Hmm, kui hea. Õnneks meie peres jagub sünnipäevi. Nii on võimalik ka tordiisu kustutada siis kui too kiusama hakkab.
Ja oi kui hea on nende singistuudel! Ma polnud toda enne proovinud. Aga nüüd tahan peagi veel.
Kogu selle ilusa nädala sisse sattus aga ka paar klimpi. Esteks külmetas sünnipäevalaps end suure pidutsemise ja kevade salakavaluse tõttu ära ja köhib nüüd koledal moel. Teine asi pole ka just miskit meeldivat, aga kuna see on lahendus peavaluprobleemile, siis elame üle. Nimelt leidus põhjus ka sellele nüüdseks juba kahenädalasele peavalutamisele, millele lisandus pisihädasid veelgi. Põhjus: puukborrelioos. Pagan võtaks, ma olen oma elu jooksul üldse kahel korral vast puuki näinud. Ja need on ikka ammusemad ajad. Sel kevadel pole mul nonde satikatega veel au kohtuda olnud. Ja nüüd siis niiviisi. Aga vähemalt tean, milles asi. Seegi abiks.
Ja pildike poisslastest: üks sai sünnipäevaks uue mobiili. Vanaemalt. Pesamuna hõivas sellepeale küsimata suure venna vana telefoni, keskmik haaras omna ja nii nad siis pisema pesas seal konutasid. Naljatilgad :)

Aga õnneks pole tõesti palju vaja: see vana telefoni saanu (Pesamuna) oli lihtsalt nuppe klõpsides vaat et kõikse õnnelikum.
Õnneks meil telefon siiski peamine mänguasi ei ole.

Unser Sohn, der älteste, hatte Geburtstag. 10 Jahre alt! Ahh, wie schnell die Zeit vergeht ...

Kindakirjad

2009-04-20T19:42:00.008+03:00

Midagi pole öelda, aprillikuine lumi hoiab ikka ja veel käpikute lainel. Ja seda enam, et täna leidsin postkastist kindakirjadega postkaardid. Omamoodi nostalgiahõngulised.
Kolades netis jõudsin kirjastuse Saara leheküljele. Ja seal leidsin sellise asja nagu märtsikuu trükise: Kirjad kodust, mis kujutab endast Järva kindakirjadega kaardikomplekti. Imevahva. Nõukaajal anti ju välja seda, teist ja kolmandat sorti kaardikomplekte, sellest ka see nostalgia. Järvamaa on veidi kodune kant ka, tänu juurtele ja kahjuks nüüdseks juba lahkunud vanaemale. Aga maakodu on alles ja side olemas. Ja seda enam rõõmustas mind Peetri kindakiri kaardipakis. Täna saavad vardad jälle tööd. Vanaemale oleks mu hobi igatahes väga meeldinud. Eks ta nägi minu kudumisi ka, aga nii hull ma siis veel ei olnud kui tema suri. Ja kudumine on nagu haigus, mis aastatega süveneb. Ravi ju puudub. Aga kaardikomplekt koosneb 9 kaardist, igal üks kindakiri. Kirjastus oli nii lahke, et pani minu küsimise peale mulle kaardid koos arvega posti (kaardid 45 krooni + postikulu). Ja nii ma siin nüüd siis mõnulen nondega.

Reedel tuli ka üks mõnda aega oodatud raamatupakk. Üht saabunud raamatutest on vist kõik peale minu juba käes hoidnud (Knitting beyond the edge Nicky Epstein), aga teist polnud ma ise veel nuusutanud. Küll näinud raverlys selle baasil tehtud kauneid asju. Raamat on Poems of color, Wendy Keele.

Tänapäeval tuleb kõik koju kätte. Huvitav, kas Verenat ka saksa keeles siiamaile tellida saaks? Mulle see inglismanni keelne ei meeldi. Kas on asi keeles, aga saksa keelne läheb mulle paremini peale.

Habe ein paar Tage hintereinander Post bekommen. Einmal aus amazon 2 Bücher: Nicky Epstein´s Knitting beyond the edge und Wendy Keele´s Poems of color. Beide standen schon lange auf meiner Wunschliste. Und dann fand ich auf dem Homepage des Verlags Saara(estnisch) Postkarten mit Mustern für Handschuhe (Muster stammen aus Mittel-Estland, Landkreis Järva). In Landkreis Järva befindet sich auch unser Landhaus, früher wohnte dort meine Großmutter, dort habe ich alle Sommer meiner Kindheit verbracht. Nun fange ich gleich auch mit Handschuhen von Peetri an. Fäustline in April? Warum nicht, es hat ja am Samstag wieder geschneit.

Heutzutage ist ja alles so leicht gemacht: man kann fast alles von Zuhause an bestellen-abonnieren. Interessant, wäre es möglich auch Verena zu abonnieren, die deutschprachige Zeitschrift? Komischerweise gefällt die englische Version mir nicht. Ist die Sommer-Nummer schon im Handel?

Giljotiini!

2009-04-19T23:38:00.004+03:00

Üheksa päeva peavalu. Vahelduva eduga. Homme saab 10 täis.
Hakka või uskuma, et ainumas ravum on giljotiin. Aga seda apteek ei paku.
Oleks siis kevadki! Läksime maale, lumi tuli maha! Õnneks kadus sama kähku. Aga egas ilm ei hellitanud küll. Prrr!
Suur poiss saab kohe 10. Ja tema esimest sünnipäeva pidasime 9 aasta eest õues! Aastad on erinevad. Väga erinevad. Siis silkas aastane lapsuke õhukese kampsuniga ümber maja ringi. Nüüd topi lapsukesi riidesse kuis jaksad. Pane triikraud ka tasku, et tuul teisi lendu ei viiks.
Oh jah.

Mitte April und es ist draussen ungeheuer kalt. Laut Wettervorghersage sollte es jetzt endlich etwas wärmer werden. Abwarten.

Tali ja taevas

2009-04-11T21:44:00.004+03:00

Seekordne tali hakkab tasahilju uksi selja takka kinni panema (no kõigi lilleõite kiuste on meil veel ka lumeriismeid õuel), aga minu tegemistest võiks arvata, et suurim külm on veel tulemas. Järjekordsed käpikud said pöidlad külge. Millal ma noid alustasin, kes seda mäletab. Selle aastanumbri sees küll. Ja valmis said Suurel Reedel. Kasutatud on Epu poekesest pärit shetlandi villaseid lõngu ning killuke Raasiku punast. Vardad nr. 2. Muster pärineb Kihnu Roosi kindakirjade raamatust, lk. 43. Muster oli nö armastus esimesest silmapilgust. Randmeosa ei läinud loomulikust intelligentsist ja valutult. Siinkohal võtsin appi Nancy Bushi raamatu Folk Knitting in Estonia. Ma polnud enne vitsa ka kudunud ju. Igatahes sellised nad said. piltidel ei ole kindad pressitud ega muud moodi viimistletud, seepärast ei näe võib-olla kõikse kaunimad välja. Aga mõnusad ja mulle meeldivad ning ootavad järgmist lund. Eksole, rege rauta suvel ja käpikud koo ka kevadel-suvel valmis.

Ega järgmised käpikuideed kaua varrastel vabadust nautida ei lase. Olgu siis kevad või suvi käes.

Nochmals Handschuhe. Begonnen vor Monaten, fertig erst gestern. Muster aus dem Buch Kihnu Roosi kindakirjad, S. 43. Beim Bündchen habe ich auch das Buch von Nancy Bush Folk Knitting in Estonia als Ideenquelle benutzt. Gestrickt aus Shetlandwolle. Nadelspiel Nr. 2,0.

Kust saaks läbipaistvaid kummikuid?

2009-04-05T21:16:00.009+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mõni aeg tagasi paelus mu pilku Noro kevadehõnguline lõng Epu poekeses. Minu lõngahimu juures see poodi loomulikult jääda ei saanud. Plaan oli, et sellest peavad saama sokid. Idee oli hea, aga teostusega jäin alguses jänni. Proovisin lihtsalt sokki, ei meeldinud. Proovisin mustreid, ei meeldinud. Ja siis jagas Krentu, hea inimene, ilusat ja lustlikku ideed - Noro triipu! Lihtsuses peitub võlu! Nojah, endal seisis kaks tokki kodous ja sellepeale nagu ei tulnudki. Talveunine vist.
Siis kui idee oli olemas, ma vabandan selle ahvimise pärast, hakkas sukakudumise kadalipp. No ei saanud seda parajaks alguses, kord olid sääred laiad, kord kitsad. Kui aga õige mõõt leitud, läks töö kui lepase reega. Ja nii nad valmis said. Kummid üles kanalisse ja ... voilà!
Oi kuidas ma tahaks nendega ilmarahva sekka patseerima minna, aga kahjuks seab õige jalavarju puudumine teatud piirid. Siinseid mudaolusid arvestades oleks parim valik muidugi läbipaistvad kummikud. Aga ma olen neid kohanud vaid piltidel, mitte poes. Naabrimehed-naised leidsid muidugist, et nood põlvikud on nagu naljahilp rohkem. Aga seda enam need mulle meeldivad.

See oli mu esimene kudumine palavalt armastatud Norost. Ma ei saa öelda, et ma lõngast sillas oleks, aga ega ta ebameeldiv ka ei ole. Kindlasti teen veel miskit ja tahaks proovida mõningaid teisigi Noro lõngu. Ja sokke tahaks veel teha. Veidi pelgan neid lõnga õhemaid kohti, aga eks aeg näita kuis nood vastu peavad. Mõned värvid ja kombinatsioonid, mis kudumisel tekivad, mulle küll ei meeldi, aga põnevad on noodki. Ja ega suurt ei häiri.
Ühtekokku kulus lõnga 112 grammi, nii on veel veidi vähem kui toki jagu alles. Kootud on varrastega 2,5.

Habe mit aus Noro Kureyon Sock Kniestrümpfe für den Frühjahr gestrickt. Finde die schön und lustig. Als Vorbild dienten die Socken von Krentu. Wollte Socken aus der Wolle schon vor einiger Zeit stricken, nur fand keine richtige Idee. Die Streifen passen zu der Wolle aber ausgezeichnet, besonders wegen des Farbwechsels. Materialverbrauch etwa 112 Gramm, Nadelspiel 2,5.

"Suve"käpikud

2009-03-31T21:34:00.004+03:00

No teisti mina noid nimetada ei oska. Alustatud eelmise aasta juulis, Rootsi-reisil. Täitsin kududes laevasõidul aega. Seeda - see "suvi" on seal kivi minu kapsaaias.
Ja olgugi, et kindad oli peamises osas valmis juba ammu, said nad pöidlad külge alles nüüd. Kevadel. Hea tõepoolest, et mitte kuumas juulipäikeses. Muster on raamatust Eesti kindakirjad, lk. 22. Lõngad said valitud hetkel käepärased kokkusobivad. Üks on kunagi Isetegija lõngapoest ostetud Linate Wool Smyrna Gold. Teine on vist Vanalinnas asuvast Jolleri ärist pärit villane. Vardad nr. 2. Suurus: mulle veidi väikesed.
Ühed käpikud ootavad veel pöidlaid, Kihnu Roosi raamatust. Kuniks seda nädalat, teen ära. Ausõna.

Fäustlinge. Die zu stricken begann ich voriges Jahr in Juli, Daumen sind erst gestern gestrickt. Dazwischen lagen die einige Monate ohne Daumen schon auf dem Tisch. Gestrickt aus Wolle, rostbraun ist unbekannter Herkunt, grau - Linate Wool Smyrna Gold. Muster aus dem Buch Eesti kindakirjad, lk. 22. Nadelspiel Nr.2.
Das Buch enthält eine Menge von wunderbaren Mustern für Handschuhe. Da muss man unbedingt was noch ausprobieren. Nur ich werde versuchen das nächste Mal etwas fleißiger zu sein.

Kevad 2009

2009-03-31T21:30:00.002+03:00

Kevad on jõudnud ka meie õuele.

Kaua kadunuke lumeroos on ka hangest välja sulanud.

Aga kuhu noil kahvatutel õitel kiire on? Vara veel ju.

Frühlingbilder.

Kipskäe Vest

2009-03-30T17:24:00.008+03:00

Ka haavatud sõdalased tahavad vahel välja värske õhu kätte. Või kasvõi miskit sooja selga panna. Kahjuks aga suurem osa rõivaid on praegu ebamugavad kasutada. Vähe sellest, neid ei saagi selga. Niisiis pani emme pea tööle ja tegi vesti. Vest nagu vest ikka, iva on selles, et kipsis käe alla küljele jäävad nööbid, mis teevad võimalikuks selle selgapaneku ilma kätt oluliselt liigutamata. Veidi ebamugav on ikkagi, sest käsi on kaelas ja seda sidet peab ikka liigutama, ent lihtsam veidi siiski. Mõtlesin, et teeks ühe varruka ka, mitte-kipsis käe jaoks, ja paneks selle paari nööbiga kaeaugu soonikusse kinnituma, aga see osa ideest on veel realiseerimata. Kui asi keeruliseks ajada, siis saaks ka kipskäele ju varrukatoru kududa, aga nii, et see käiks paari nööbiga käeaugu külge ja oleks samas kipsi pealt nööbitav. Aga see pole hetkel vist eriti oluline. Ega me väga nüüd ka ei rända ringi kujunenud olukorras.
Ühesõnaga - ei miskit erilist. Kasutasin kodus varuks olevat TitanWooli Superwooli, vardaid 3,5 ja 4,0. Kehaosa on allpool kootud ühe tükina, st. üks külg on kohe "kinnine", teisele küljele tulid servadele hiljem soonikud nööbiliistu jaoks. Et asi väga igav ei oleks, sai veidi värve miksitud. Valikus oli veel ka tumesinine, aga mind paelus just see punase ja rohelise kombinatsioon raasukese valgega. Materjalikulu ühtekokku 170 grammi.
Värvilaikude laius kujunes nagu juhtus. Kokkuvõtteks: ei midagi erilist, aga abiks ikka.

Eine Weste für meinen Kleinen, für den mit Gips. Für die leichtere "Handhabung" hat die Weste auf einer Seite Knöpfe. Gips-Arm bewegt sich ja nicht so sehr leicht. Gestrickt aus TitanWools Superwool, Nadeln: Nadelspiel Nr. 3,5, Rundstricknadel Nr. 4,0. Materialverbrauch insgesamt 170 Gram.

Väsitav nädalavahe

2009-03-29T20:20:00.009+03:00

Oeh, ka ühest kodusest nädalavahetusest võib väga väsinud olla. Tegelikult algas kõik reede hommikul kui me läksime taas traumapunkti poisi kätt näitama. Käisime röntgenis ära ja kui siis arst küsis, millal poiss viimati sõi, siis tekkis ebamugav eelaimdus. Selguski, et luu on katki ebamugavast kohast küünarliigese sees ja nende ca 3 kipsis päevaga oli luu veelgi nihkunud. Ei jäänudki muud üle kui reede õhtul lastehaiglasse sisse, et poisi luud narkoosis varrastega kokku panna. Lapseke ise ei osanud miskit karta, eks see emme hirm rohkem oli. Järgnes rahutu haiglaöö, seda küll pigem mammale. Lapsuke magas, kuigi rahmeldas omajagu. See kitsuke voodi oli kopsaka kipsiga lihtsalt ebamugav. Kodus on enda sättimiseks ruumi enam.
Juba reedel peale oppi teatas tohter, et järgmine hommik koju. Kui siis teine tohter lauba hommikul esialgu teatas, et ei saa, siis lõi mul küll silme eest mustaks. Õnneks oli see lihtsalt väike kommunikatsiooniprobleem ja meie kojuminekut ei takistanud miski. Lapse jaoks oli kõikse suurem trauma kogu selle loo juures see, et ta ei näinud laupäeva hommikul vormeli kvalifikatsiooni. Eksole. Suured valutavad kontide pärast pead ja tema unistab vaid kiiretest autodest. Mehed!
Igatahes on aeg alates reede hommikust olnud väga närviline. Ega kodus ei saa ka rahu. Kogu aeg ole valvel, et suuremad pisikest jalust maha ei jookse. Nood peavad ju ka kitsukeses elamises liiklema joostes ja on pisikese korra ka jalust maha jooksnud. Too on kohati hetkel nii hajevil. Ja just selle haige käe peale.
Kolmapäeval läheme jälle traumasse. Eks näis, mis edasi. Igatahes järgmine nädal on veel hooldusleht. Kaugemale ma hetkel ei mõtle.
Rõõmustamaks lapsekest tegin talle dropsi Fabelist sokid. Seks puhuks see ju ostetud saigi, aga tema sai siis esimesena rohelisekirjud sokid. Uued. Tema esimesed uued ja talle tehtud (kuigi pisut suured). Senimaani on ta omad soojad sokid saanud suurtelt vendadelt. Aga noh, kaua võib!
Lõng on Drops Fabel, värvi valis issi Helsingi-käigu ajal. Vardad 2,5 ja ei mingit mustrit. Kuigi vaadates internetist sokke sellest, siis suurte sokkide puhul triipub too teistmoodi. Kulus pisut alla 1 toki (42 grammi). Ja said 4-sele veidi suured.

Uhh, ich bin müde. Musste ja mit dem Kleinsten am Freitag ins Kinderkrankenhaus, die Knochen wurden fixiert. Hoffentlich ist alles jetzt in Ordnung.
Habe dem kranken Kind aus Drops Fabel (gekauft aus Menita, Helsinki, vor einer Woche) neue Socken gestrickt. Kein Muster. Nadelspiel 2,5. Verbrauch etwa 42 Gramm. Ich mag das Farbenspiel.

Ülelahe lõngajaht & ussitavad poisslapsed

2009-03-26T22:00:00.008+02:00

Nagu ma vist juba kilkasin, oli meil plaan korra jälle koolivaheajal lastega üle lahe käia. Käisime ka. Väga vahva ülekäik oli. Reisuks oli kokku pandud tagasihoidlik kava, mis hõlmas usse ja Tropicariot poistele, papa tahtis kindlasti Olümpiastaadioni torni minna, minu jaoks oli plaanis Menita lõngapood, Hobboks jäi sinna teepeale ja lihtsalt nõudis nõudis läbiastumist. Siis veel niisama ringivaatamist, H&M, vanaema antud kommiraha realiseerimist ja oligi aeg tagasi sõita. Kõik sai tehtud. Erinevalt meie eelmise kevade reisist olime me nüüd ikka kordades targemad. Enam ei kablutanud me jalgu rakku, vaid kasutasime ühistransporti. Oi kui ladusalt see käis. Igatahes oli vahva ja olgugi, et poisid on poisid ja vahel tahtnuks teha näo, et mina neid ei tunne, kulges kõik ilma suuremate ektsessideta. Tropicariost ostsid nad kõik omale miskised kummiussid lootuses, et hirmutavad emmet. Minu madude pelgus on teada ja tuntud fakt. Aga nende meelehärmiks ei juhtunud miskit hirmsat. Emme ei karjunud, ei trampinud jalgu. (Ma tean inimest, kes ka pisikese kummihiire pääle võib hirmsat sõjakisa teha ja lauale ronida, seega mul on arenguruumi). Pisike poiss oli oma nö "piimamaduga" aga lahe, see oli tal jope rinnataskus. Hoidis siis oma käpikus kätt rinnal ja korrutas, et "Mul on hull madu. Hammastega". Ise selise pühaliku olekuga, justkui annaks piiblil vannet. Oh jah. Nende Tropicario visiidi kasutasin mina programmiväliselt Käsitöytalo Priima jaoks ära. Nojah, võite 3 korda arvata, kas ma lõngapoest ostuta lahkusin? Naljakas on aga see, et võrreldes varasemaga oli nö minu sisemine värvikaart seekord hoopis teist tooni: sinine, kollane, roheline. Ostetust uued olid kirjud lõngad. Mulle juba tehti märkus, et ma ei pidavat ju kirjusid lõngu armastama. No seekord jäid sõelale. Seda enam, et tolle Fabeli sokika valis kaasa poiste sokkideks. Kui mees valib poes juba lõnga välja, siis kuda sa seda veel sinna jätad?
Üks oluline punkt kogu reisi manu oli seegi, et meil vedas ilmaga. Nädalapäevad oli siinne ilm olnud kõike muud kui meeliülendav. Eelmine aasta saime ka vett ja lörtsi näkku. Seekord oli küll külm ja tuuline, aga ka päikseline. Ning kuiv, mis peamine.

Wir haben am Wochenende mit der Familie einen Kurztrip nach Helsinki gemacht. Es war sehr schön. Mit dem Wetter hatten wir Glück. Es war zwar kalt und windig, aber es hat weder geschneit noch geregnet. Und die Sonne schien. Unser kleines Programm haben wir auch erfüllt: die Jungs haben die Schlangen gesehen, ich habe Wolle bekommen und mein Mann wollte ja unbedingt den Turm des Olympiastadions besuchen. Alles geschafft! Und wir hatten zusammen einen wunderschönen Tag.

Teine katse

2009-03-26T21:35:00.004+02:00

On mõni muster, millega sõbraks saada näib olevat raske. Flower Basket Lace Shawl kuulub minu jaoks nonde hulka. Valmis sall meeldib, aga kudumine ei kulge just väga õlitatult. Võib-olla kolmas katse tuleb juba parem. Aga noh, ma tahtsin proovida. Miks siis veel teinegi? Vat juhtus nii.

Sellise salli kudusin ma kiiruga juba augustis. Oli vaja kingitust. Aga see kingitus läks kottu välja enne kui ma ta pildile püüda jõudsin. Ma ühe klõpsu linnapeal isegi tegin, aga kuhu see sai, seda ma ei tea. Ja nii ma tahtsin veelkord proovida. Lõng on sama, muster on sama, ainult varras oli esimesel korral 3,75 ja seekord 3,5. Ja esimene rätik oli oluliselt väiksem, sellepärast ma tolle kudumisega ei rahuldunudki. Seekord kasutasin pea kogu kodus olemasoleva Novita punase Florica varu ära (ca 4 tokki), järgi jäi 4 grammi. Naljakas on aga see, et sallisse kulus peaaegu 4 tokki, ühest neist oli veidi võetud, tõesti mõned meetrid ainult. Ent salli kaal on 162 grammi? Kuhu see vahepealne haihtus? Või lonkab minu matemaatika.
Mustrist. Vat selle kudumine mul edeneda ei tahtnud. No kohe mitte üks põrm. Mingist ajahetkest läks töö libedamalt, aga ikkagi. Nagu see palju kootud Heartlandki. Minul ei edene. Aga noh, kui ikka jupp on tehtud, siis ma püüan end kokku võtta. Harutamine pole ka arukam tegevus.

Lõng nagu öeldud Novita Florica, punane. Salli kaal: 162 grammi. Pikim külg: 186 cm, kõrgus 85 cm. Ringvarras nr. 3,5.
Ein Tuch, das ich schon im vorigen Herbst begonnen habe, habe jetzt einfach vollendet. Gestrickt aus Novita Florica; Rundstricknadel 3,5. Gewicht: 162 Gr. Maße: 186 x 85 cm.
Eigentlich habe ich so ein Tuch schon mal gestrickt, nur gleich auch weggeschenkt. So versuchte ich nochmals.

Kukkusin, kaotasin teadvuse, kips

2009-03-26T07:59:00.005+02:00

No päris seda tsitaati mööda meie elu just ei kulgenud, aga lasteaias õues madistades lükkas üks sõber oma sõbra liumäe trepist alla ja kukkumine päädis kukkuja jaoks luumurruga. Nii ma olengi jälle kodune. Reedel sain ühelt hoolduslehelt tööle, seda teisipäevani. Kolmapäevast taas lehel.
Oh jah. Järjest sügavamalt ohkama võtab. Seda enam, et pühapäeva öösi hakkas suurel poisil äsja parandatud hammas valutama, valutas valvearstil käigust hoolimata kuni teisipäeva pealelõunani. Valvearst lihtsalt ei teinud midagi. Pilt oli korras ja lahti tema parandatud hammast puurima.
Igatahes igav meil ei ole. Ja elu seisma jääda ei saa. Ja jamad ei paista lõppevat. Praegu loodame, et asi kipsiga asi paraneb. Traumas "hirmutati" juba ka kruvide ja poltidega. Eks homme kuuleb täpsemalt.
Kui ma aga pahane kellegi peale olen, siis on see poisi lasteaiaõpetaja. Tema telefonikõnest, kahest kõnest isegi, ei paistnud kuskilt välja, et lapsega oli kukkumisejärgselt asi nii kole. Jäi mulje, et laps kukkus ja kurdab käes veidi valu ning ei enamat. Too õpetaja oli selleks hetkeks ka paar päeva selles rühmas tööl olnud. Ja üldse jätab ta väga kogenematu mulje, noor on ka. Vanade olijate jutust jäi mulje, et kui nood poleks utsitanud, siis tema poleks ühendust võtnudki. Et siis lapsele järgi minnes oleksime leidnud eest traumapunkti vajava lapse. See kõik on aga oletus. Aga et sellel väikesel mänguväljakul, keset väljakut toimuvat keegi tähele ei pannud, kukkumist ei näinud kumbki õpetajatest!, vat see pole küll õige asi. Ja liumägi on keset liivakasti.

Filmimenüüs on nüüd Briljantkäsi kindlal kohal. Meie poiste üks lemmikuid.

So, bin mit dem Kind wieder krankgeschrieben. Er hat im Kindergarten bei Spielen den linken Arm gebrochen.
Habe zwar Zeit fürs Stricken, jedoch nicht ganz freiwillig und sowas freut ja keinen.

Kevadele vastu

2009-03-19T21:38:00.006+02:00

Niih, homme lõpuks uuesti tööle. Meie peres pole niipalju tõbesid ühe talvise hooaja sisse varemalt mahtunud. Või ei paistnud see lihtsalt välja? Koduse mammana ei olnud ju küsimust, kuidas siis toimida, kui laps haigetab? Kõik sujus oma loomulikku rada mööda. Nüüd aga käibki osa elust perearsti mööda. Ja ellu on ilmunud mõiste hooldusleht. Just talvisemal ajal. Igatahes saime selle kõrvapõletikuga hetkel ühelepoole. Loodame, et uut laksu ei järgne. Perearst igatahes lohutas, et vähemalt hingamisteede tõbed olevat taandumas.

Teinud? Minemaks kevadele poolele teele vastu tegin omale veel ühe peakatte. Bareti Springtime in Philadelphia. Mu eelmine barett kukkus pisut liiga lopsakas välja,s ee jällegi tundus esmapilgul liiga tagasihoidlik. Nüüd aga täitsa ok. Kuduma hakkasin kiiruga,s est tahame perega laupäeval Helsinkisse minna ja tahtnuks miskit uut pähe, öhemat. Hakkasin siis lappama netis barette ja see jäi näppu. Mõtlesin juba, et loon silmad üles kui avastasin ehmatuseks, et see algab ju pealaelt. Nojah, siis hakkas hirm. Ma pole varemalt soonikut nõeklaga lõpetanud, selles mustris aga oli nimelt nii. Lihtsalt lõdvem lõpetamine ei tundunud ka ahvatlev. Nii ma siis palusin Muhvilt üht pisikest õpituba sooniku lõpetamise teemal. Nagu näha, oli mul hea õpetaja. Igatahes on peakate valmis. Pildid on tehtud täna suure poisi peas.
Lõngaks on Hjertegarni AlpacaSilk, kulus pisut enam kui 1 tokk. Mütsi kaaluks annab kaal siiski 50 grammi. Vardad on 2,5 ja 2,0. Ja suurus: täitsa minu peale. Mustris küsiti varrast 2,75, aga nood olid hetkel hõivatud ja varasem kogemus liigse lopsakusega tegi ka ettevaatlikuks. No siia oleks nood ideaalselt sobinud. Aga ma arvan, et ma teen teise samasuguse veel, teise lõnga ja vardaga. Hästi mõnus kudumine oli. Selle bareti lõnga värv on veidi nihkes, peaks olema veidi rohelisem.

Sellega lähen ma aga laupäeval Helsingisse. Nagu eelmine aastagi kujuneb koolivaheaja üks nädalalõpp Helnsingi-käiguks. Kindel see, et lõngapood peab teele ette jääma. Ja Meeskonna soov on Tropicario. Ülejäänu kujuneb nagu ta kujuneb. Ma loodan, et me seekord tervet marsruuti jala ei läbi nagu esimesel korral. Nüüd peaks nagu teadmist juba pisut olema ka.
JA ma väga loodan, et selle ühe päeva on ka ilmataat meie sõber.

Täna kudusin pisikesele naabri-Kennethile vesti. Kulus 1 tokk Novita Wooli. Kõigest. Paar palmikut, mõni tund ja valmis. Eks ta üks nukuvest on. Poiss saab ju laupäeval kõigest 1 kuuseks. Pilti aga vestist hetkel ei ole. Punane ei lasknud end lambivalgel pildile püüda.
Ja möödunud reede-laupäev meisterdasin ühele pisikesele tüdrukule sünnipäevakinki. Nuku sai omale särgi, püksid, kampsuni ja sokid. Kõik see sai pakitud roosilisse kotti. Neiule paistis meeldivat. Ma arvan, et ma nokitsen veel nukuriideid.
Pisike Kenneth on ka hetkel nuku eest. On ta ju niiii pisike.

Ich war jetzt etwa eine Woche mit den Kindern zu hause. Doch habe ich nicht viel gemacht. Habe mit ein neues Barett gestrickt. Springtime in Philadelphia. Ich mag das Muster. Schön und luftig.
Die Wolle stammt aus meinen Vorräten. Ich wollte was Grünes und fand ein passendes Ton bei Hjertegarns AlpacaSilk (60% Alpaka, 30% Merino, 10% Seide). Nadelspiel 2,5; für Rippen 2,0. Materialverbrauch: 50 Gram. Und die Grösse genau für mich. Voriges mal hatte ich ein Problem damit, dass das Barett zu üppig war. Diesmal hat es geklappt. Schon am Samstag geht damit nach helsinki spazieren. Ein Schulferientrip. Die Jungs wollen ja Schlangen sehen in Tropicario. Das ist nichts für mich, ich gehe lieber in ein Wollgeschäft.

Die Puppenkleider auf den unteren Bild sind ein Geschenk für ein kleines Mädchen, Triinu. Es war eine Freude die zu nähen und stricken. Heute habe ich auch eine kleine Veste gestrickt, nur ohne Bild, da diese Rote farbe sich beim Lampenlicht nicht zu fotographieren liess. Die Weste war für Kenneth, das kleine Sohn underer Nachbarn. Kenneth wird ja am Samstag erst 1 Monat alt. Jetzt muss ich noch Socken stricken.

Kadunud aeg

2009-03-12T21:17:00.007+02:00

Läks ja jäi. Aeg st. Aga niipalju ei läinud, et kuuajane paus blogimisse sisse teha.
Tegelikult olen ma väsinud. Meil on sel talvel üle pere käinud mitu haiguste lainet, nüüd on kolmas käsil. Pesamunal on kõrvapõletik ja mandlid näitavad end ka kehvemast küljest. Seega: mamma kottu. Äkki jääb nii mõni hetk enam kirjutamaks. Samas mis sest kribamisest, kui töödel pole tulemusi. Poolikuid asju on, aga valmimisprotsessid kipuvad venima. Nii et suurt näidata ei ole.
Ent üks pisiasi siiski.

Meie kõrvalkorterisse, naabriperesse sündis veebruari lõpus poisslaps. Ka pere kolmas ... poisslaps. Vinge! Ja egas pisike poiss saa ilma tekita jääda. Pisipoisi emmel on küll virgad näpud, aga egas naabritädi ei ole ka kehvem. Nii ta valmiski - titetekk. Pehme ja soe. Rowan Tapestry, kokku kulus 6,5 tokki. Varras oli vist nr. 4, loodetavasti ma ei eksi hetkel. Nagu üldmuljestki näha on tekk lapitatud. Värvid jäävad kirjul lõngal nii lahedalt jooksma. Idee ei ole minu. Möödunud suvel tegi lõngapoe-Epp oma lapselapsele analoogse teki. Sealt see mulle silma jäi. Sama skeemiga tahaks omale ühe suurema teki ka teha, häeste mõnus tegemine ja tulemus on ka kaunis.

Selle beebijutu pääle ei saa ma jätta märkimata, et kui titeisu on niisamagi, siis kõrvaltoas olev väike vääks süvendab seda veelgi.

Ühe valge kolmnurkse rätiku kudusin vahepeal veel. Kingituseks küsiti. Floricast, pea 4 tokki kulus. Shetland Triangle mustriks. See on hea lollikindel kudumine, kui kiiresti vaja ka veel. Ja mis peamine - mulle väga meeldib. Pealegi - probleemideta suurendatav soovitud suuruseni. Suurendamine ei lõhu ära ei proportsioone ega msikit. Suurendatud Pääsusabad mind näiteks pisut häirivad. Aga see on minu probleem.

Täna saabus ka endale tehtud kingitus. Kõigi nonde inglise keelsete kuduraamatute vahele tellisin taas kaks saksa keelset. Üks on mustriraamat ja teine sokiraamat. Mõlemad on mulle väga meeltmööda. Eriti sokikas. Mustriraamatus tuleb nii mõnigi muster tuttav ette, isegi enamus. Ja mis siis. Väike pildiülevaade.

Rohelise-valgega sokid, sinise põikitriibuga säärel, on siis nö Eesti sokid. Valged on Austria sokid. Oi, seal on palju ilusaid. Ravelrys on noid ka hulka kootud. Sealt ma raamatuidee saingi.
Raamat on veel kaunis pildiraamat ka. Ja kuigi juhendid on ka kõikidel sokkidel, on juhendid antud omapärasel moel. Skeemid ja mitmevärvilised mustrid on antud raamatu taga olevas eraldi vihus (pildil).

Habe in den letzten Zeiten nicht viel getan. Zu viel mit anderen sachen zu tun. Ausserdem sind die Kinder alle hintereinader krank. Vorige Woche hatte der ältere Sohn Fieber, übers vorige Wochenende dann der Mittlere. Und jetzt bin ich mit dem Kleinen zu Hause. Ohrentzündung. Käme der Frühling schneller. Etwas mehr Sonne und Wärme könnte ja auch ein bisschen helfen. In der Zeit ist eine kleine Babydecke fertiggeworden. Hatte auch Grund dafür. Unsere nachbarn haben Nachwuchs bekommen, einen kleinen Jungen. Sie haben jetzt auch 3 Söhne. Und die Decke war als Geschenk für den Kleinen gedacht. Gestrickt aus Rowan Tapestry, Rundstricknadel Nr. 4. Materialverbrauch insgesamt 6,5 Knäuel.

Ein Dreiecktuch aum Schenken. Fast 4x50 Gr Novita Florica, Muster: Shetland Triangle. Schön und einfach. Und schnell fertig.

Und zwei neue Bücher: Omas Strickgeheimnisse und Socken aus aller Welt. Das Sockenbuch finde ich besonders schön.

Sirelite aegu

2009-02-15T20:24:00.006+02:00

Sireliteni on veel aega, aga kevadine roheline erutab meeli ka lumevalgel taustal.
Ja nii ta saigi. Lilac Leaf Shawl.
Seekord ei kestnudki see valmimine kuid.
Lõng on ostetud kunagi Harrietist, aga päritolult on see analoogne handpaintedyarn.com pakutavale. Hästi mõnus ja pehme. Mustris oli minu jaoks uudne kahe servast algava pitsiriba valmistamine ja külge saamine. Üks tuli loogiliselt, kududes. Teine vajas nõela appi. See teise pitsisaba otsa ajamine ainult sellele pehmele lõngale häeste ei meeldinud. St. nõela takka edasi takka sõelumine, eriti kui sinna lisada harutamine. Sedagi tuli ette. Esmapilgul tundus see teise pitsi otsa ajamine üle mõistuse ülesandena. Tegelikult ei olnudki nii keeruline, aga pusimist nõudis. Ega ma kõikide töövõtete puhul kõikse ökonoomsem vast ka ei ole, sellest ka see aja ja närvikulu. Aga tulemus on oluline ja see on täitsa olemas. Mina hetkel pilku peale visates kohe küll aru ei saa, kumb on kootud ja kumb otsa nökerdatud otsapits. Vardad nr. 3,5. Pikkus 166 cm, laius 45 cm. Kaal 85 g.
Nagu öeldud - raamat on igati aus. Ja mul on uus pitssall varrastel. Aga selle ämblikuvõrgu materjaliga pean ma olema tähelepanelik - et ma nuppude kõik keerud ikka läbi kooks. Korra juba harutasin hea mitu rida. Nimelt sel põhjusel - nupust oli üks lõngakeerd kuidagi ripakile jäänud. Seega: usalda, aga kontrolli.
Ega jäägi muud üle kui pitssalle kududa. Epu manu oli nii ilusaid siniseid pitsilõngu. Võrratud värvid.

Lilac Leaf Shawl aus dem Buch "Knitted Lace of Estonia" von Nancy Buch. Wolle handpaintedyarn.com, apfelgrün. Sehr weich und angenehm. Länge 166 cm, Breite 45 cm. Insgesamt 85 Gram. Nadeln: 3,5. Sehnsucht nach dem Frühling.
Ich mag die Muster in diesem Buch sehr. So habe ich ja schon den nächsten Schal auf den Nadeln. Habe in einem kleinen Geschäft in Tallinn schöne Spitzenwolle gefunden. Sehr dünn und in schönen blauen Tönen. Träume ja schon lange von einem Maiglöckenschal in blau.

Hai-ge-ma-ja

2009-02-06T22:01:00.002+02:00

Korteriuksele võiks riputada sildi "haigla" ja mehele peaks põetamise eest palka maksma hakkama.
Jaanuari lõpus olin Pesamunaga nädala haiguslehel. Sain vaevu tööle tagasi, 4 päeva tööl käia ja siis tuli nädalavahetus ja jälle tõbised lapsukesed. Nukuteatrist tulles oksendas üks ja teine tõstis temperatuuri samal õhtul pea 40-ni. Noh, lehte ei võtnud, saime setitada asjad vabade päevade ja kodutööga ära ja jõudsin juba rõõmustada, et nädal otsas ja põngerjad paranevad, kui .. Eilsest on Suur poiss palavikulaps. Ma sellest parem ei räägigi, et mul endal on ka kohati "sent-surmale-võlgu" tunne. No kaua võib! Ja see hüüatus on täitsa omal kohal, kuna nüüd on Pisipojal ka uuesti palavik, pisike küll, aga siiski. Papast on see seni mööda läinud, õnneks.
Ja kui katkuv köha ja valusaks nuusatud ninaalune välja arvata, siis olen mina ka juba täitsa inimese moodi.

Krt võtaks, ma ütlen.
Pärnu-sõit jääb igatahes ära. Kah-ju.
Kogu selle õnnetu olemise taustal on ka mõned rõõmsad killud. Muhv tõi mullegi täna "Elumõnu" raamatu. On ikka kaunis kirjatükk küll. Kui nüüd lisada sinnajuurde veel Pärnu maanteelt koju taritud lõngakott, mis täiendab senised varusid väga edukalt, kuhjuv kirjatöö, mille üle võib praegusel keerulisel ajahetkel vaid rõõmu tunda, ja reede õhtu, siis võib isegi rahul olla.
Hea ju seegi, et veel ei ole miskit kärbitud ega ka koondatud. Ja veel parem on see, et järgmine neljapäev on Säsi! See on maiuspala, mida oodata. Ainult et tervemaks peab saama, siis on rõõm ka suurem. Okastraadiga kurgus (kurk valus) oli teatris kolmapäeval veidi ebamugav. Õnneks aitasid imemistabletid ja Mynton hädast välja. Aga mõnus meelelahutus (Minu oivaline lahutus) oli seda pisukest vastupidamist väärt.

Wir sind krank, nur meinen Mann haben die Viren noch nicht erwischt.
Ich bin müde. Wenig Zeit und Lust zum Stricken.
Jedoch gab es heute auch einen erfreulicheren Moment - ich habe ein Buch über Handarbeit in Kihnu bekommen, Ärma Roosi´s Elumõnu. Ein wunderschönes Buch, wenn man sich für´s Thema und Gegend interessiert.

Mina pean saama ...

2009-01-25T00:09:00.003+02:00

... lähiajal Pärnu. Sattusin lugema Susa blogist Roosi ja näituse juttu ning ma kohe ei saa teisiti kui pean plaani pidama. Mu meeskonna päälik on täitsa nõus. Pudinad ka tavaliselt rändamise vastu ei vaidle. Nii et ..
Ja uut raamatut ootan ka juba. Vähe sellest. Kui eelmised olid Selbu kindad, siis Kihnu kinnaste raamat juba põletab näppe. Kui ainult mustrit valida oskaks ... Peened lõngad on täitsa olemas.
Ma pean omaenda imestuseks ütlema, et ma viimasel ajal ainult nr. 2 varrastega juba koongi, mõne erandiga. Pole siis ime kui varud pigem kasvavad kui kahanevad. Ja miskit erilist ei valmi.
Tegelikult pole ka erliline ime. Ma ei saa teleka ees kududa, kui sealt tuleb PS. I love you. Ma lihtsalt hoian taskurätikut peos ja pühin silmi. Ja vaatamata ka ei saa jätta. Ja nüüd ei saa ma enam ka ilma tolle filmi soundtrackita. Amazon, avita!

In Pärnuer Museum für Neue Kunst gibt es eine neue Ausstellung, über die Handarbeit in Kihnu. Genauer über Ärma Roosi´s Handarbeiten. Wer schon mal das Buch über Kihnu Handschuhe (Kihnu Roosi Kindakirjad) gesehen hat, der weiss worum es geht. Es ist noch ein Buch erschienen, "Elumõnu". Das habe ich noch nicht gesehen, nur gehört das dies erschiene ist ( in Susa´s Blogpost vom 24.01.2009 ein paar Bilder aus dem Buch sowie ein Bildrundgang durch die Ausstellung (auf dem Bild von Kihnu Roosi klicken). So muss ich unbedingt in den nächsten Wochen nach Pärnu. Meine Mannschaft scheint damit einverstanden zu sein.

Test vahelduseks

2009-01-23T21:07:00.003+02:00

Väike test vahelduseks. Isiksusetüüp. Nö omale ülestähenduseks, et mida siis pakutakse.
Üldjoontes räägib see test täitsa tõtt. Vähemalt minu arvates. Samas tundub see kõik liiga kena, see jutt.

Der fürsorgliche Realist ist ein beliebter Mensch voller Energie. Er ist zuverlässig, gut organisiert und hilfsbereit. Traditionelle Werte sind ihm wichtig, auch die Gründung einer Familie spielt für ihn eine zentrale Rolle. Der fürsorgliche Realist verfügt über eine ausgeprägte soziale Ader. Stets hat er ein offenes Ohr für die Sorgen und Probleme der anderen und scheut keine Mühe, wenn man ihn um Hilfe bittet. Einfühlsam und mit viel Verständnis erspürt er, was andere Menschen brauchen. Der fürsorgliche Realist ist immer bereit, die Stärken seines Gegenübers wertzuschätzen und dessen Schwächen zu entschuldigen. Von allen Persönlichkeitstypen ist dieser der geselligste. Gesellschaftliche Kontakte sind sehr wichtig für ihn.

Mit Konflikten und Kritik kann der fürsorgliche Realist schlecht umgehen - Harmonie ist sein Lebenselixier. Anerkennung und Wertschätzung sind sehr wichtig für diesen Typus. Abgrenzung dagegen ist nicht unbedingt seine Stärke. In Arbeit und Partnerschaft ist er loyal, engagiert und immer da, wenn man ihn braucht. Freundschaften schließt er aufgrund seiner offenen, herzlichen Art schnell und hat einen großen Bekanntenkreis. In der Liebe ist er treu und aufmerksam und umsorgt seinen Partner mit viel Fantasie und Sensibilität. Seine Gefühle zeigt der fürsorgliche Realist offen und ehrlich. Geht eine Beziehung in die Brüche, neigt er dazu, die Schuld bei sich zu suchen. Daher fällt es ihm sehr schwer, eine Partnerschaft zu beenden, selbst wenn diese schon längst nicht mehr seinen Bedürfnissen entspricht.

Der fürsorgliche Realist ist eher konservativ. Er hat ein festes inneres Werte- und Regelsystem, das sich an den herrschenden Traditionen orientiert. Klare, strukturierte Umfelder und Arbeitsabläufe bevorzugt er; zu viel Wechsel und Unruhe sind ihm eher unangenehm. Seine Stärken sind eher Sorgfalt und Zuverlässigkeit, weniger Flexibilität und Spontaneität. Neuem gegenüber ist der fürsorgliche Realist nur bedingt aufgeschlossen. Sucht man aber jemanden, der eine Aufgabe verlässlich und genau erledigt, ist er der Richtige.

Folgende Adjektive passen zu deinem Typ: extrovertiert, praktisch, gefühlsbetont, planend, emotional, energiegeladen, traditionsbewusst, loyal, hilfsbereit, hingebungsvoll, zuverlässig, fürsorglich, sachlich, gründlich, organisiert, warmherzig, offen, freundlich, kontaktfreudig, gesellig, zuvorkommend, aufopfernd, mitfühlend, organisiert, sozial, empfindlich, herzlich, anspruchsvoll.

Ein Test zur Abwechslung. Gefunden habe ich den hier.

Kindad

2009-01-21T23:46:00.008+02:00

Kahed koguni on valmis saanud. Mitte, et ma eriline kindakuduja oleks, aga tuli selline tahtmine, et sokke vähem ja kindaid rohkem. Kauaks see nii jääb, eks seda näitab aeg. Sokikand on hulka lihtsam kui saada kahele kindale külge 10 sõrme.
Ühtekokku kudusin vast kolme kinda jagu sõrmi, kui mitte enam. No ei tulnud nii nagu tahtnuks. Küll ei jäänud peopesast muster jooksma, küll olid sõrmed kas ebaproportsionaalselt laiad või kitsad. Seal hakkab ju mängima käelaba silmade arv ja sõrmede mustri laius. Raamatus antud sõrmesilmade jaotus mulle ka ei sobinud, jagasin omamoodi. Mõnes kohas oleksin mina isiklikult veelgi harutanud, aga kinnaste omanik, minu Teinepool, keelas selle ää. Et muidu läheb lumi jälle enne ära kui ma nondega ühelepoole saan. Või siis läheb kudutuhin enne üle kui käekatted valmis. Igatahes sellised nad said. Lõngad on varudest, tumesinine on Raasiku villane. Valida oli mul hallile seltsi üsna mitme lõnga seast. Sinised kõik ja proovides passisid ka kokku, aga see tundus kõige õigem. Pildil ei saa võib-olla arugi, kui kaunis too tumesinine toon tegelikult on. Hall on ammu ostetud OÜ Arvita (oli vist mingi selline nimi) meriino. Vardad nagu ikka nr. 2. (lõngakulu kokku 60 grammi, niipaljukest nad kaaluvad). Sedakorda soetasin omale aga ka nood lühemad sukavardad, väga mõnus on sõrmi kududa kinnastele, palju mugavam manööverdada. Muster on selbu-kinnaste raamatust, Annemor #10. Mõeldud on need kui paarilised minu kinnastele. Kena käsikäes minna. Meespool soovis ju ka kindaid. Tema poolt tuli vaid 2 tingimust: lõnga ei osta nendeks juurde ja kindlasti sõrmikud.

Noid oli väga vahva kududa, mul kohe näpud sügelevad juba uue paari järgi. Ainult et ma otsin vist seekord ideed mõnest teisest raamatust.

Ja veel said valmis ühed heidekäpikud. Mulle ei andnud nood pajakinnasteks kujunenud valged käpikud rahu ja võtsin teise heide ja samad silmad-sentimeetrid ja tegin uued. No tuleb täitsa inimese mõõtu! Igatahes on seegi üks mõnus tegemine ja uus paar on juba varrastel.
Mingil hetkel on nood küll nagu mammutile mõeldud. aga pesumasinast tuli esimese hooga ikka üsna tilluke tükk tagasi, mis siis aegamööda käe mõõtu muutus. Juhend nagu varemgi Ullast.

2x Handschuhe. Die ersten für meinen Mann. Wolle aus meinen Vorräten, Nadelspiel 2. Muster aus dem Selbuvotter-Buch. So können wir jetzt mit Annemor-Handschuhen Hand in Hand rumlaufen, beide. Vor einem Jahr habe ich ja mir auch ein Paar gestrickt. Und die beiden Paare bleiben nicht die letzten.
Und Handschuhe aus Vorgarn, Nadelspiel Nr. 4. Nach dem Muster aus Ulla, hahtuvalapaset. Leichtes, schnelles Stricken vor dem Fernseher. Und jedesmal wird man überrascht - wie die nach der Waschmaschine aussehen.

Lumi, lill ja leevike

2009-01-18T18:48:00.005+02:00

Eile. Lumeroos.

Ja siis külastasid majaesiseid puid leevikesed. Mina nokkisin neist pildile ühe, kuigi noid oli tipphetkel 4 punapallikest raagus oksi kaunistamas. Kahjuks ei ole ma pildiaparaadiga sõber. Ning liig seebikarp on to kah. Kui leevike on veel leitav, siis puul konutanud rähn jääb kohati täitsa nähtamatuks.

Uued asjad

2009-01-13T21:25:00.005+02:00

Mis siin salata, kõik pooleliolevad tööd ei ole veel lõpetatud. Mõned uued on aga varrastele saanud.
Ma lihtsalt ei pidanud tolle Nancy Bushi pitsiraamatu ahvatlusele vastu. Ja nii ta algas - Lilac Leaf Shawl. Ma pean tunnistama, et ma ei valinud kaunile pitsmustrile just kõikse elegantsemat värvi, aga too meeldib mulle. Rõõmus ja särav. Sireliga vast ei haaku, küll aga lehemustriga. Aga oi kui mõnus on toda lõnga kududa. Mõnusalt villane, samas pehme ja kohev. Lõng on handpaintedyarn.com pitsilõng.
Ja nii ta kerkib - õunaroheline lehemustriline sall. Muster on ka mõnus. Nood otsapitsid vajavad veidi mõtlemist ja tähelepanu ning nupud harjutamist. Lehemuster ise on aga lihtne ja loogiline. Oleks päevas vaid aega enam. Kuna noid tunde kudumaks on aga nagu neid on, siis mustrikord päevas peaks aitama paari nädalaga lõpule.

Raamat on aga lihtsalt wunderbar! Kes nüüd vähegi mu kingisaajate nimekirja platseerub ja sallisaajaks kvalifitseerub, see selle ka saab.
Ja uue aasta uus siht - Teinepool. Kaua ma ikka niisama nokin omale, lastele ja kingiks. Vaatasin, et meespoole nahkkindad nõnna viledad. Pakkusin, et ma teen. Tema nõusolek eeldas, et lõnga pole vaja osta. Õnneks kodusest varust leidsin ka vajamineva. Teine tingimus oli - sõrmikud. Leidsime ka noile idee Selbu kinnaste raamatust. Et siis nagu teistes toonides paarilised minu kinnastele. Ja said noodki varrastele. Annemor #10.

Piltide värvid on nagu nad on. Päevavalget ju ei ole kui aega on pilti tegemaks. Nii ma võtsin täna asjad lausa tööpäeva kaasa, et ikka leiab hetke selleks, pargis. Aga ei. Vihma tilkus ja oli muidu kah liiga vesine see värk. Ja valget aega nagu polnudki. Töölaua takka aga oli ta nagu oli.

Aga uue aasta puhul sai ette võetud ka üks pisike projekt. Isetegijate kaalulangetamisega ma just ei ühinenud, too pole mitte kaalulangetamine, vaid võidujooks. Küll aga võtsin ette oma nüüdseks 60 kg piiri ületanud varude ohjeshoidmise. Eesmärk on, et kui ka varu ei vähene, siis oluliselt kogus ei kasvaks. Ja nii ma otsingi hetkel omadest kastidest tegemaks. Ma juba mainisin ka, et meespoole oluline eeldus soovimisel on, et lõnga poleks vaja juurde osta. Nii ma siis siin toimetan.
Mõned grammid on küll juba juures ka, aga kuna tegemist on peamiselt pitsilõngadega, siis nood olemasolevat kogust märkimisväärselt ei suurenda. Samas omavad kohe ka ideid.

Neues auf Nadeln - Lilac Leaf Shawl aus Nancy Bush´s Knitting Lace of Estonia, nur aus grüner Wolle (handpaintedyarn.com). Ich mag sowohl die Farbe als auch diese Wolle sehr. Farbe ist zwar nicht so sehr elegant für ein Spitzenschal, trotzdem froh, lustig und "lebendig".
Und dann neue Fingerhandschuhe für meinen Mann (Aus dem Buch Selbuvotter von Terri Shea). Annemor#10. Habe ja vorgenommen mehr für meinen Mann zu stricken. Fingerhandschuhe waren auch sein Wunsch.
Habe mit dem Stand 2. Januar die Wollvorräte zusammengezählt und mir vorgenommen, die nicht zu vergrößern. Wenigstens nicht wesentlich. Dies wäre auch schon was.

Pidžaamavabrik

2009-01-11T19:43:00.008+02:00

Kui ma oma möödunud aasta lõpu postitusi kaen, siis vägisi jääb mulje, et ega ma muud kui pidžaamasid ei õmble. Igatahes sai valmis veel üks öine kehakate vanemale poisile. Tema eelmine ei olnud päris see, mida teha tahtnuks. Ka riie oli nagu ta oli. Igatahes jäi mulle üks tumesinine trikotaažijupp Abakhanis käies näppu ja nii ta tekkiski. Varukatel tuli veidi kangast jupitada, tükk oli lihtsalt selline. Aga nood kandiribad loovad mulje, et nii peabki. Ja egas vahet pole. Nii saigi meie pere suur maadeavastaja omale maakeraga rõiva. Pisut pikema kui vaja, sest kasvavad ju nood pisisipelgad nii kähku. Ise ei saagi aru, aga kui ta mõnda aega mul tööl kaasas polnud olnud, siis uuesti tulles lõid kolleegid kaht kätt kokku, et oi kui suureks kasvanud. Ega ise muidu aru saagi kui riietest ja vajadustest.
Parim ali poisiga on see, et uue kooliveeradi alguseks olid KÕIK teksad talle kitasd, ka need mis me olime vaehtult enne jõulu ostnud ja mis passisid siis igateoidi. Jõuluroad ja vähem liikumist - kaks peamist põhjust.
Ühe asja võtsin sel aastal veel ette. Kingikotid. Mõtlesin siin, et mis ma noist paberist kingikottidest ikka ostan või siis paberdan. Kui vähegi võimalik, suristan mõne rõõmsa kotikese massinaga kokku. Kuigi eks seegi sõltu kingi saajast. Poisi klassivendadele vast mitte. Nii läkski selle aasta esimene sünnipäevakink eile teele roosilises kotis. Päris kingimõõtu kott just ei tulnud, sest sai enne välja lõigatud kui kink ostetud, aga siiski.

Hetkel võtsin šnitti ühest kodus olevast Prismast ostetud poekotist. Ei midagi erilist ja kandevõime sõltub materjalist. Ent nii mõnigi kodus seisma jäänud ja sobivas suuruses riidetükk on piisavalt tugeva olemisega ning elab veel kotina vast mõnegi kasuliku aastakese. Kaks esimest on olemas ja üks läinud ja teine homme minemas. Egas midagi, uus kohe töösse.

Noch ein Pyjama für den ältesten Sohn. Wie eine Pyjama-Fabrik schon.
Und Neues in diesem Jahr: farbige Einkaufsbeutel als Geschenkpackung. Wenn´s nur passt. Dies hängt ja vom Geschenkempfänger ab. Die selbstgenähten Geschenkbeutel.

Raamatuvõlu

2009-01-07T21:58:00.004+02:00

Jõulud on juba sellepärast huvitav aeg, et siis lähevad täide soovid. Nii ka eelmisel aastal. Ja nii sai minu kodune käsitööraamatute kogu täiendust näiteks sokikirjade raamatu näol. Nii omaenda huvist kui toredate inimeste abiga jõudis aasta lõpul ja nüüd, uue alguses, minu raamaturiiulisse veel nii mõnigi käsitöine raamatuke.
Siinkohal tõstaksin aga esile just toda Nancy Bushi pitsiraamatut. Oi kuidas too mulle meeldib. Kuskil Kuduv Koeraomanik juba mainis, et Victorian Lace oli tema jaoks 2008. aasta parim ost. Kuigi see aasta on veel nooruke, kaldun mina arvama, et ega sellele Nancy Bushi raamatule minu jaoks suurt konkurenti just tulemas ei ole. Sellele täna postkastist leitud raamatukesele lisab aga väärtust tiitellehe pühendus. Sel raamatul oli minu juurde nimelt veidi teine tee kui läbi poe-netipoe. Lugu on pisut pikem, aga ma püüan selle siia lühidalt kirja panna. Oli vist oktoobri algus, kui ameeriklanna Elizabeth raverlys kontakti võttis ja kohtuda soovis. Mis siis ikka. Läksin ja minu puu-inglise keelega saime isegi juttu puhutud veidi. Kuna ta ütles, et otsib käsitööraamatuid ja teada oli, et too Kihnu Roosi kinnaste raamat on ilmumas, tuli ka too jutuks. Aga sinnapaika see jäi. Detsembri alguses aga küsis Elizabeth aadressi, et saata jõulukaarti. Ma vastasin samaga. Aga kui ma kaarti saatma läksin astusin läbi raamatupoest ja suskasin lisaks kaardile ümbrikku ka tolle kindaraamatu. Üllatuskink jõuluks. Tema reaktsioonist raamatu saamisel jääb arvata, et oli meeldiv üllatus, läks õigesse kohta ja pakub huvi. Siis huvitus aga tema, kas minul see pitsiraamat juba on. Olin just proovinud seda amazonist tellida ja saanud vastuseks, et kui, siis saan selle alles märtsis-aprillis. Nojah. Tolleks hetkeks ma veel ei teadnud, et seda müütavad ka meite raamatupoed. Ja nii siis pakkuski E. välja, et ta saadab mulle omakorda kingiks tolle raamatu, autori pühendusega, sest nad olevat head tuttavad. Ja nii ta tuli. Igatahes on mul väga hea meel ja raamat kaunistab nüüd mitmel erineval moel minu riiulit. Ainult et kõik sallid on tolles raamatus nii ilusad, et ei tea millisest alustada.

Lisaks kinkisin ma iseendale selle ammu välja vaadatud saksa keelse maikellukesemustri raamatu. Ühe mustri erinevad kasutusvõimalused. Eriti huvitav on muidugi tolle mustri jõudmine raamatu autorini. Selleks oli vaja mitut juhuslikku kohtumist ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Aga ma parem ei hakka siin toda raamatukest ümber jutustama.
Veel soetasin omale Melissa Leapmani palmikuraamatu ning Country Weekend Knits. Mõlemad meeldivad mulle omale väga.

Hetkeseisuga olen enda jaoks juba uued raamatunimekirjad ka paika pannud. Soove jagub nii Ameerikamaa amazoni kui ka Saksa omasse. Igatahes on järjekorras kindlasti Alice Starmore´i fair isle raamat, kuigi see ilmub alles aasta teises pooles, ning saksakeelsetest vanaema
kudusaladused (Omas Strickgeheimnisse) , pitsid ja sokid laiast maailmast. Loodame, et jagub tööd ja raha, siis lähevad ka soovid täide. Igatahes aasta lõpu ja aastavahetuse ja uue alguse raamatusaju järgi võiks arvata küll, et tuleb raamatuaasta.

Hab mir einige Bücher gegönnt. Einige als Weihnachtsgeschenk für mich selbst und einige auch von netten Leuten bekommen. Besonders freut mich das Buch von Nancy Bush über Spitzenstricken in Estland. Das war ein Geschenk von Elizabeth, einer Amerikanin die in Oktober kurz Estland, Tallinn besuchte. Wir haben uns kurz in einem Cafe in Tallinn getroffen und kurz kennengelernt. Sie hat ja gesagt, dass sie sich für Handarbeitsbücher interessiert. So habe ich zu Weihnachten ihr das Handschuhbuch von Kihnu Roosi gesandt (Elizabeth besuchte ja selbst auch Kihnu als sie hier in Estland war). Sie hat mich zwar nicht überrascht, aber riesig gefreut mit dem Buch über Spitzenschals von Nancy Bush. Nur alle Schals sind dort ja so schön, von welchem man jetzt beginnen sollte? Wer die Wahl hat, hat die Qual auch. Wie immer.
Vom Weihnachtsmann habe ich ein Buch mit estnischen Sockenmustern (eigentlich Strümpfe, aber die Muster eignen sich auch für ganz einfache Socken oder sogar für Handschuhe; alte volksfümliche Muster) bekommen. Und selbst habe ich mir das Büchlein über das Maiglöckchenmuster geschenkt. Und noch ein paar andere Bücher wie Zopfbuch von Melissa Leapman und Country Weekend Knits zum Beispiel.

Auf der Wunschliste habe ich aber wieder was neues, zum Beispiel Omas Strickgeheimnisse, Socken aus aller Welt und Ajour, Lace ... oder einfach nur Löcher. Dazu noch Starmore´s Book of Fair Isle Knitting. Hoffentlich kann ich meine Wünsche doch verwirklichen. Auch in diesem Jahr. Obwohl die Wirtschaftslage ist hier ja alles andere als erfreuliche.

Punane

2009-01-04T16:43:00.006+02:00

Kaua tehtud - kaunikene. Tegelikult sai lubadus antud aasta enne tegema asumist. Seega algusest lõpuni kulus ca 1,5 aastat. Mis parata kui töid jagub igasse päeva rohkem kui vajalikke tunde. Ja kui asjaga kiire ka ei ole, siis ju ei rahmelda ka.
Aga valmis ta sai ja ma võin väikeste mööndustega rahul olla.

Kasutatud on Pitsiliste koekirjade mustreid 231 ja 267. Lõngaks TitanWooli MerinosExtra, sall ise kaalub hetkel ca 55 grammi. Vardad 2,5. Mõõdud 56x145 cm. No on ikka ämblikuvõrk küll.
Äärepitsi kudusin ühe arvutusvea tõttu kaks korda. Esimese raksuga sai silmi liiga palju, tekkis volang. Teist viga, ka arvutusviga, ma enam harutama ei hakanud. See on ka veidi teist masti pisiasi ja ega ta silma ei torka. Ega kui ei tea, ei saa arugi. Nii et las tema olla. Vähemalt esialgu.
Sall on mõeldud kingituseks, üks meesterahvas tellis. Tellis seepärast, et ühel minu sünnipäeval tehtud demonstratsioonesinemine teemal - kuidas sall läbi sõrmuse libiseb - avaldas muljet. Ja libiseb ju tõesti.

Fertig! Spitzenschal aus MerinosExtra von TitanWool (100 Gramm = 1400 Meter; Merinowolle 100%), Verbrauch ca 55 Gramm. Maße des Schals: 56x145 cm. Nadeln: 2,5. Muster aus dem Buck Pitsilised koekirjad, 231 und 267 (Randmuster).

Uue algus

2009-01-01T22:31:00.008+02:00

Head uut aastat!

Kõigile, kes kuulevad-loevad, tunnevad-teavad jne. Tulgu see uus ilusam ja parem. Segase ja keerulise aja kiuste peab ju lootma.

Aga vanast aastast veel 1 võlg, too rätik Jaanale, poiste lasteaiaõpetajale. Valmis oli too juba mõne päeva eest, pildile sai täna. Rätik ise on sama vana jutt: Raasiku villane vikerkaarevärviline, kulu 215 grammi, ringvardad nr. 4. Mõõdud: kõrgus - 1 m, pikim külg 2,08 m. Mustriks on kombineeritud E. Clarki raamatust "Knitting Lace Triangles" kahte mustrit ripple lace ja flower lace pattern. Räti suuruse määras ära minu laiskus. Ühel ajahetkel, kui ma mõtlesin ühelt mustrilt teisele üle minna ning tahtsin hakata noid üleminekuridu kuduma, avastasin, et nood pidanuks nö sulanduma juba tollesse viimasesse mustrikorda, st. asendama mustrikorra viimaseid ridu. Ei jäänudki laisal inimesel muud üle, harutada ma ju ometi ei viitsi, kui kududa veel üks ripple mustrikord otsa. Nii ta kujunes.
Nüüd on vaja tollele veel kinkimise pakend ka meisterdada ja siis üle anda.

Aasta algas nagu ta algas, mitte just päris tõrvatilgata, aga esimene päev vähemalt sujus tegusalt. Nii sain ma valmis selle suvel juba musta manu ära mainitud punase pitssalli. Uhh, sellega oli lõpus ikka tükk pusimist. Kõigepealt kudusin ma äärepitsi kaks korda, sest esimese hooga tekitasin serva suisa volangi. Siis võttis see mahakudumine pea terve tänase õhtupooliku. Ohkama võtab. Nüüd tuleb hoida hinge kinni kuniks salli nädalavahetusel venitatud saan. Et kas siis ikka on kõlbulik või ei.

Igatahes olen hetkel võtnud suuna asjade lõpetamisele, mis samas ei tähenda, et uusi ei tuleks. Kuniks on ideid, seniks loon ka uusi asju varrastele. Peale selle tahaks uuel aastal anda kingikotti oluliselt suurema panuse kui selleaastane null. Mitmest blogist olen juba leidnud ses mõttes mõttekaaslasi. Ainult et omaenda tempot vaadates ei saa ma alustada ei jaanipäeva paiku ega juulis või septembris nagu plaanivad Krentu ja Sirliiz, vaid juba jaanuaris. Siis on lootust ka miskit valmis jõuda. Peale selle mõtlesin sel aastal kinkide pakkimisel teist moodi läbi ajada, õmmeldes riidest kotte ja kotikesi, vastavalt vajadusele. Ja siis tahaks varustada meespoolt kootud rõivastega, on teine siin ühe kampsuni "lahkumise" tõttu na õnnetu. Siis tahaks pidada piiri lõngade juurdeostmisel ja vähendada varusid. Samas isetegija (lõnga-)kaalulangetamisega ma ametlikult ei ühine, liiga palju "peab" reegleid ja samas ei pea fikseerima algkaalu. Nii pole nagu midagi langetada, eriti kui juurde võib ka osta. Pigem nagu jõudluse kontroll grammide-kilogrammide kaudu. Omaenda arvestuse tahan küll sisse seada. Just ses mõttes, et kuipalju ma olemasolevast läbi kudumise realiseerida suudan.
Kunagi jäid ühest teleprogrammi saatest kõrvu sõnad: mehed, ärge võtke nii suuri plaane. See käib hetkel ka minu kohta. Aga rasvane rind nõuab ka julget hunti. Ja kui unistada, siis juba suurelt. Unistus ju seegi.

Ein schönes neues Jahr, liebe Leser!

Noch ein Tuch aus dem vorigen Jahr. Ein Geschenk für Kindergartenlehrerin meiner Jungs. Tuch ist gestrickt aus Regenbogen-Wolle aus Raasiku, Materialverbrauch ca 215 Gramm. Maße: Höhe 1 Meter, die längste Seite 2,08 m. Muster aus dem Büchlein von Evelyn Clark "Knitting Lace Triangles"; kombiniert ripple lace und flower lace pattern. Rundstricknadel nr. 4.
Habe heute noch einen im vorigen Jahr begonnenen Schal beendet. Nur wartet der auf das Blocken und ein Bild, hoffentlich bin ich am Wochenende soweit. Habe mir ja vorgenommen die Anzahl der nicht vollendeten Arbeiten zu reduzieren. Ausserdem möchte ich auch meine Wollvorräte reduzieren. Ob das mir auch gelingt, dass werden wir mal sehen.

Kokkuvõte

2008-12-31T17:17:00.002+02:00

2008 tegemised
Originally uploaded by Lola69.

Oeh, läbi hakkab saama. Teinud nagu polekski miskit kui kokkuvõtet vaadata.
2008. a arvudes:
21 paari sokke
16 salli
8 mütsi
2+1 paari kindaid
1 vest
ja mõned õmmeldud asjad.

Järgmisel aastal peab enamat püüdma.

Kallid sõbrad, meeleolukat aastavahetust!

Zusammenfassend das Jahr 2008:
21 Paar Socken, 16 Schals und Tücher, 8 Mützen, 2+1 Paar Handschuhe, 1 Veste und einiges genäht.

Im nächsten Jahr wieder und vielleicht auch mehr.

Liebe Freunde! Guten Rutsch ins neue Jahr!

Pühade vahel

2008-12-28T19:19:00.006+02:00

Suured pühad on otsas. See pisike töönädalasse jääv puhkepäev veel jäänud. Aga sinnani läheb veel veidi aega.
Üldiselt on see pisike kodune paus vägagi mõnus. Palgatöö asendasin ma näputööga ja olgugi, et miskit suurt ei valminud, paar pisiasja siiski.
Enne jõulu tegime Muhviga oma teisipäevase kohvipausi raames treti Abakhani ja sealt sai alguse minu praegune sõprus õmblusmasinaga. Oligi teine juba üsna tolmune. Nüüd aga veedab, õieti küll veetis minuga kahasse töiselt pühadeaega. Üht pidžaamat olen ma esitlenud, toda pingviinidega. Tegelikult said uued öörõivad ka suuremad poisid. Pildil on Keskmik oma rõivaga. Suure poisi oma pole päris see, mida teha tahtnuks ja pilte ta ka teha õieti ei lubanud, seega too jääb kaadri taha. Lisaks poiste ööriietele tegin omale koduseks rõivaks retuusid, aga needki jäävad kaadri taha. Lõige pärineb ühest Ottobre Woman numbrist ja kindlasti ei jää nood ainsaks paariks. Mõnus ja kodune hilp. Ovelok on ikka mõnus asi küll.
Siis tegin ma veel omale uue põlle. Vana oli juba väga kulunud moega ning kuna köök on omandanud uuema näo (hetkel küll veel ilma mööblita ja nii tõenäoliselt mõnda aega, ent ikkagi kena ja kobedam), siis tundus see ainuõige lahendusena. Ja kuna puuvillaseid kangaid on kodus lademeis, siis ei päde vabandusena ka õige kanga puudumine. Igatahes selline ta sai.
Pühade aegu tegin oma kangavarudes korraliku kaevamise, rõhuga puuvillastel lapitamise kangastel. Oi kui palju igatsugu staffi päevavalgele ujus, nii mõnigi juba ammu unustatud kangas. Leidsin hunnikust ka ühe ammu alustatud lapiteki jupid. Nood plokid said nüüd kokku vuristatud. Nüüd tuleb veel tekk ise ka kokku lasta. Kas jõuab veel sel aastal, eks seda näitab aeg. Üldiselt on see lapitamine lõbus töö. Eriti vahvaks teeb selle see, et mul on seejuures abiline. Ma teen küll lapitamise tööd kilplase kombel ilma lõikuri ja aluseta, joonistan harilikuga kõik lapid ja ribad šablooni abil kangale ja lõigun kääridega, aga muudes pisiasjades on mul vahva abimees. Kui vähegi mahti, siis lööb kaasa selles töös kaasa. Mina traageldan ja vuristan masinaga, tema sõlmib vajadusel niidiotsi ja eemaldab traagelniidid. Lahe on nii kahasse poole ööni nokitseda. Igatahes loodan ma selle hetkel töös oleva tekihakatisega peatselt valmis saada.
Veel on valminud üks vikerkaarevärviline pitsrätik, aga sellest pole pilti. Jälle lähipäevade lugu. Aga tolle ma lihtsalt pidin kiiresti kuduma ühele toredale inimesele. Nimelt on minu ümber, kodumail, tööl ja muidututtavate hulgas möllamas beebibuum. Oeh, tahaks ka! Selles titeuudiste tulvas selgus ka veidi kurvastav tõsiasi - Pesamuna üks lasteaiaõpetajatest läks samuti dekreeti, juba detsembri aluses. Ei, see on väga tore ju tegelikult. Ainult et Jaana on kantseldanud kõiki mu poisse ja see, et ta hetkel lahkus, tegi veidi kurvaks. Ma olen juba mõnda aega lasteaias õpetajatele rühmalõppudes ja sünnipäevadeks rätikuid kudunud. Jaana ei olnud seni ühtki saanud. Polnud veel jõudnud. Sünnipäev jäi tal lihtsalt suvise puhkuse aega. Nii ma siis võtsin kätte ja lubasin teha ja lasteaia kollektiivi kaudu kätte toimetada. Ja valmis ta sai. Täna. Kättetoimetamine jääb uue aasta algusesse. Viimistlemine on tegemata ja ega enne uue aasta algust poisid aeda ei lähe kah.

Aasta nali oli aga see, kuidas ma heidest käpikuid kudusin. Tahtsin teha sõbrannadele jõuluks. Aga esimese paari ebaõnnestumine võttis tuure vähemaks ja nii jääb see idee uut hetke ootama. See polnud esimene selline tegemine ja tegin nagu varemaltki, ainult et ei vanunud nad seekord soovitud suurusesse. Ja nii jäävad hetkel minu uuteks pajakinnasteks. Noid ju ka vaja. Peaks ainult miskit peale tikkima. Samas ilusad valged ja paksud ja mõnusad on küll.
Uus katse tuleb ka kohe (no kas just täna, aga alguse teen veel sel aastal, ei saa mu hing rahu enne kui nood õnnestuvad). Seekord küll mitte enam valged, sest valge heidega sain hetkel ühelepoole.

Oeh, pühad on head asjad. Eriti kui õnnestub end mitte üle süüa.

Zusammenfassend über die Feiertage. Nichts besonderes gemacht, nur einiges beendet, genäht. Den Kindern Pujamas genäht, den beiden älteren Jungs. Eine Schürze für mich. Die Blocks für Patchworksdecke.
Dann habe ich versucht aus Vorgarn Handschuhe zu stricken, um die dann in der Waschmaschine zu verfilzen. Die blieben aber zu groß. So habe ich neue Topfhandschuh bekommen.

Pühadeaeg

2008-12-24T22:00:00.003+02:00

Kaunist pühadeaega!

Frohe Weihnachten!

Pingviinid ja pidžaama

2008-12-07T21:09:00.007+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et möödunud teisipäeval käisime Muhviga iganädalase kohvipausi järgselt veel ka Abakhanis. Huvi tekitas minus Muhvi peenemustriliste kangaste leid mõned ajad enne seda. Seda mitte küll Tartu maanteel, aga siiski. Ja nii me siis läksimegi kohvi ja Karnaluksi järgselt. Leidsin ka puuvillaseid oma juba kogutud lapitamise puuvillastele lisaks, aga enim köitis minu pilku üks tükike trikotaaži. Pingviinidega. Ja kuna see tükk jäi mind painama, siis ei tahtnud ma, et see jääks kui elav etteheide kastipõhja seniks, kuni poisid on liiga suured, et pingviinidest vaimustuda. Ja nii ma siis lõingi täna käärid sisse. Pole nii kaua õmmelnud miskit, et masinal oli lausa tomukord peal. Lisaks olen ma suutnud suurema osa ajakirjadest kuskile kaugemale pakkida. Nii ei jäänudki üle muud, kui võtsin värskeimast kodus olemasolevast Ottobrest dressipükste ja pikkade varrukatega T-särgi lõike (Ottobre 4/2008; mudelid 25 ja 27; suurus 110) ja tekitasin neist Pesamunale pidžaama. Tegin spetsiaalselt pisut suurema, et selline armas asjake kohe-kohe väikseks ei jääks. Soonikuribad otsisin varudest, nii ei ole need kõikse säravamat värvi.
Mulle meeldib ja paistab et poisile ka. Igatahes hõivati see juba täna õhtul peale vanni.

Als Abwechslung ein Pyjama für Mattias. Fand am Diensttag in einem Stoffgeschäft ein Stück Jersey mit Pinguinen. Niedlich, nicht wahr? Wie gesagt habe ich davon ein Pyjama für meinen Kleinsten genäht.

Kindakirja müts vol 2, Helme

2008-12-06T11:05:00.007+02:00

Veel üks kindakirja müts. Jälle mulgi kindad ja seekord Helme.
Tegelikult hakkasin ma ka esimest neist tegema nimelt Markkusele, ent too sai papa mõõtu. Teise jaoks otsisin mustrit, mille silmade arv kinda kohta oleks väiksem. Samas ebaõnnestus teine püüdlikult valitud katse jällegi liiga väikese silmade arvu tõttu ja pea et valmis müts läks harutamisele, sest oli väike ka meie pere Pesamunale. Ega nende pisikesed pudrupead suuruselt väga erinegi. Too siin on siis tegelikult kolmas katse, kuigi teist olemas ei ole.
Jah, ma tean, et türkiisi kõrvale sobinuks paremini kriitvalge. Aga ma ei armasta toda (võib-olla ma veel proovin noid kahasse - türkiisi ja kriitvalget). Ja see Hjertegarni Cioa Trunte naturaalne valge tundus käes kuidagi pehmem. Igatahes oli seda väga mõnus kududa. Nii mõnus, et ma ostsin allejäänud nutsakule eile Veimevakast toki juurde ja see läheb nüüd minu uue bareti lõngaks. Teisele selbu modernile.

Aga mütsist: vardad 2,0 bambus sukavardad, lõngad nagu öeldud Hjertegarni Ciao Trunte ja Epu poekesest ostetud poolilõng, türkiis. Kindamuster jällegi raaamtust "Mulgi kindad" (pildil). Tänuväärne raamat, ostetud suvel Haapsalust. Ja müts passin 6 aastasele poisile. Piltidel on see pressimata, läks juba pähe ja lendu. Lapsuke ootas seda mütsi ju juba tükk aega. Alguses issi oma, aga see osutus suureks. Siis see teine ja ebaõnnestunud katsetus. Ning ega ta uskunud nüüdki, et ta selle veel sel nädalal pähe saab.

Noch eine Mütze mit Handschuhmuster. Wieder aus dem Büchlein "Mulgi kindad" (Muster aus Helme, Das Büchlein auf dem Bild). Wolle: Hjertegarn Ciao Trunte (naturweiss, 100% Wolle, 50 Gr. = 180 Meter; türkis - 100% Wolle unbekannter Herkunft aus dem kleinen Wollgeschäft in Tallinn), Materialverbrauch insgesamt etwa 60 Gr.; Nadelspiel Nr. 2,0. Diesmal für unseren Mittleren - Markkus Miikael. Die erste Mütze war eigentlich auch für ihn gedacht, wurde aber zu gross. So bekam die der Vati. Es geht mit den Mützen weiter ...

Värvispektri sokid 2008

2008-12-04T23:40:00.002+02:00

Värvispektri sokid 2008
Originally uploaded by Lola69.

Ja siin nad on - kõik 12 paari. Detsember sai jõulutooni punane.
Muster on kõigil üks ja seesama, Novita 4/1999. VArdad 2,5. Vahetus vaid lõng või värv. Esindatud on Novita Wool (punane, roheline, roosa), Steinbach Wolle Supersport (valge), G-B Wolle Jil (lilla, kollane, sinine, hall) Felted Tweed Rowanilt (oranz ja beez) ning Hjertegarni pruun MiniVital.

Üks asi, millest ma kinni ei pidanud oli detsembrikuu puna-roheline. Ma ei tahtnud triibulisi sokke. Võib-olla peaks kvalifitseerumaks kaks paari tegema? Hetkel on nüüd nagu kaks korda veebruari, aga mis sest.

Aasta esimese poole sokid sai laiali jagatud juba juunis. Teisest poolest on veel mõned paarid järgi. Nii ei saa ma kahjuks kogu kuhjast pilti teha, mis oleks iseenesest ju vahva.

Farbspektrum 2008 - Socken aus Novita 4/1999.

Raasiku, vol. xxx aastal 2008

2008-12-04T11:28:00.005+02:00

Ei tea jah mitmendat korda ma sel aastal seal käisin. Igatahes on kodus lõnga küll ja tuleb juurde nagu näha. Aga ma ei saanud jätta võimalust kasutamata.
Mul on sel nädalal nimelt tükike puhkust. Plaani sai neiks päeviks võetud seda-teist ja kolmandatki. Nii oli plaanis käia Karnaluksis. Tehtud. Astusime Muhviga teisipäevasel päeval kudu-kohvitamise jätkuks sealt läbi. Tahtsin täiendada varraste varusid ja mõni lõngatokk jäi ka näppu. Aga nagu ma täna hommikul avastasin, bambus-ringvardaid nr. 3,5 oleks pidanud ostma (kogemata sai kirjapilt alguses selline: pabmus). Kõik on kuskil ja ilmselt millegiga juba ametis. Seega - juurde.
Lisaks on plaanis reede Veimevakas. Aga see päev koidab alles homme, seega veel veidi kannatust. Siis aga võtan ma suure tüki päevast seal vabalt. Varrastega. Ja sõbralikus seltsis.
Põhiplaan oli nö päkapikupuhkus. Et teha jõuluks ettevalmistusi ilma lasteta käekõrval. Ühtteist isegi õnnestus, aga oma kavatsuste selle osaga olen ikka veel plaanitust maas. Veidi aega ju veel on. Hommegi. Lihtsalt peab enam peitma ja keerutama. Ega kolme nuuskur-koeraga niisama lihtne olegi. Seda enam, et soovid on sellised, et oi-oi-oi.

Aga Raasiku. Nagu öeldud, oli soov sinnagi jõuda, aga ega ma väga lootust hellitanud. Seda sel lihtsal põhjusel, et mul teeb kaasa kottu varsti pea iga lõngatoki silmapiirile ilmudes (ja neid vedeleb siin igal nurgal) mää-häälitsusi. Nüüd aga küsisi ta ise üleeile, et kas me peale kolmapäevahommikust turu- ja muude linnakäiku Raasikule ka läheme. No ei ütle ju ei. Ja nii me siis sõitsimegi. Ega seal seekord kirjusid olnudki, aga ühevärvilisi tõin ikka kotiga ära. Õnneks pani rahakotis olnud piiratud sularahahulk ostule piiri. Aga ühtteist kulus ikkagi. Enim meeldib mulle see teksasinine. Hästi mõnus ja pehme lõng, see jämedam variant. Oleks pidanud ikka rohkem võtma. Ja siis see lillakatest tumedam. See ei ole nagu lilla ka. Pigem selline küps punane ploom. Pildi värvid pole need kõige õigemad. Teksasinine on elus tumedam ja kerge halli träpsuga ning roheline säravam. Punane on elusam, küpsem.

Habe wieder Wollfabrik in Raasiku besucht, mit Erfolg. Nur diesmal keine bunte Wolle. Die haben sie im Moment nicht, gesehen habe ich dort nur Regenbogenwolle. Die Farben sind eigentlich etwas dunkler als auf dem Bild.

Minu esimene baretihakatis

2008-12-03T13:10:00.005+02:00

Ma polnud senimaani ühtki baretti kudunud. Ema kunagi kudus noid villaseid ja uhtus siis pesumasinas. Aga egas nood siis mulle meedinud.
Nüüd aga jäi mullegi silma see netis populaarne või siis vähemalt leviv kaunis musterdatud peakate. Selbu modern. Tegingi proovi. Lõngade valik oli keeruline, tahtnuks midagi erilist, aga parajalt peenikest. No päris seda õiget ei leidnudki esimese hooga. Nii jäid sõelale Hjertegarni Palino pruun ja punane Epu poekesest. Veidi jäme see lõng ju on, aga see-eest on ilusat tooni ja kaunisti tumedal taustal kiiskav punane. Muidu on kõik mustrisse, välja arvatud "ladvakahanduste" osa. Nood tegin teisimoodu, prooviks. Eks teinekord proovin äkki teistmoodi. Mulle väga meeldib. Ainumas viga on see, et jämedam lõng muutis bareti üsnagi lopsakaks. Muud polegi midagi, aga minu kahes reas olema kolme karva (loe: hõredad juuksed) peal näib veidi .. kohatu, kuigi see pole päris õige sõna. Ma ei oskagi täpselt öelda,milline. Aga muidu väga mõnus ja armas. Ma teen kohe-kohe teise ka ja võib-olla kolmandagi. Hästi mõnus tegemine oli.
Ah jaa, vardad on vastavalt soonikus 2,0 ja muidu 2,75 bambusest sukavardad.
Paar klõpu ka illustreerimaks. Pildid tegi eile jõuluturul Muhv. No omaenda kukalt on pildistada keeruline. Et mitte öelda võimatu.

Ein Barett für mich - Selbu modern. Das Muster gefällt mir sehr, so auch das fertige Barett. Das wurde nur etwas zu üppig. Die Wolle hat sich ja von der Länge her von der im Muster Vorgegeben unterschieden. Aber ich fand keine richtige Farben in richtiger Länge pro 50 Gr. So habe ich Hjertegran Palino (50 Gr. 140 Meter) ausgewählt für den ersten Barett-Versuch (es wird ganz bestimmt noch eins oder sogar zwei geben). Sonst genau nach dem Muster, mit Ausnahme der Abnahmen an der Spitze. Nadelspielt: Nr. 2 und 2,75.

Vaikuse aegu

2008-12-01T23:23:00.006+02:00

Kohe kuidagi piinlik on alustada uue postitusega peale nii pikka vaikust. Üks kuu oleks justkui vahele jäänud, sest tänasega tegi aasta viimane algust ning minu eelmised read-pildid jäid oktoobrisse. Mis parata, kiire aeg oli. Töine. Vähe sellest, et ma siia kirjutada ei jõudnud, ma ei jõudnud suurt miskit kududa ka. Mõned pisiasjad, mis ma igaks petteks, et päris ära ei ununeks, ka üles riputan. Aga jah, tööl kiire, siis suur kuhil hobitööd ja olidki täidetud nii päevad kui õhtud.

Nagu öeldud, mõned sokid on mul siiski ette näidata. Pruunid on oktoobrikuu värvispektri sokid. Lõng on MiniVital, 2 tokki; vardad 2,5. Ei midagi erilist, nagu kõik minu selle aasta värvispektri sokid palmikuga peal. Muster pärit ajakirjast Novita 4/99. Muster on ka teistel esitletavatel samast kohast, vahe on vaid lõngas. Nii on novembrikuu hallid G-B Wolle Jil-ist, 2,5 vardad ja kulu pisut üle kahe toki. Septembrikuu oranžid on aga taas tudusokid, lõngaks Rowani Felted Tweed. Vat nendega oli jama, sest mina ei leidnud meeldivat oranži villast lõnga. Jäta või sokid tegemata. Ja siis ulatas Veimevaka Liina mulle toki toda heledamat, ise ostsin toki tumedamat juurde, sest tokist mina paari ei saa. Ja nii nad valmis saidki.

Neljas paar on ka varrastel, st. värvispektri viimane - jõulutooni. Aga nendega kulub veel hetk aega.
Ja vahepeal valmis veel ka 5. sokipaar (valmimise järjekord on küll veidi teine), seekord siis kallimale. Samas sobis seegi spektrisse - november ja hall. Seekord aga oli muster veidi muu kui see lihtne palmik jalal. Ei miskit keerulist, aga keerutatud sai pisut enam kordi häeste tavalist palmikut. Muster on ühest saksa sokiajakirjast, mida meilgi siin ikka ja jälle müüakse (Lea Spezial Handarbeiten; LH 239; mudel 9). Lõngaks on Regia Tweed sokilõng, vardad võtsin nr. 2. Proovisin ka 2,5, aga too tulemus jäi kuidagi liiga löts. (Lõngatokil soovitatakse aga koguni kuni 3, ei saa mina aru, kuidas toda nendega kududa õnnestub.) Polnudki meespoolele ammuilma sokke teinud, polnud vajadust. Mingi aeg kudusin kuhja sokke talle ja tänapäeva sokilngad ei ju lagune jaals niisama lihstalt. Ega olnud ka nüüd vajadust, aga ma lihtsalt tahtsin. Seda enam, et lõngu on ilusaid juurde tulnud.

Meespool sai veel miskit minu tehtut endale - mütsi. Hakkasin kuduma Keskmikule mütsi a la Muhv (Muhv, palun ära pahanda, aga see idee oli nii vahva ja ma ei saa oma üht allikat mainimata jätta. Seda enam, et mu esimene pääsuke on Sinugi kasutet mustriga). Kunagi ammu, tegelikult küll eelmine aasta selle valgekaanelise kindaraamatu ilmudes, ma isegi mõtlesin kindamustriga mütsi kudumisele, küll veidi teisel kujul kui Muhv selle idee realiseeris, aga sinnapaika see tookord jäi. Nüüd aga lisandus suvel too "Mulgi kinnaste" vihk ja Muhvi müts ning ei saanud proovimata jätta minagi. Esimene katse ebaõnnestus sel põhjusel, et silmade arv ja soovitud peanupu suurus läksid lahku. See tõsiasi sai mulle lõplikult selgeks, kui müts oli pea et lõpukorral. Vardad sees ei meeli poistele eriti proovida ja mõõdulindi tulemus osutus petlikuks. Aga noh, mehi on mul siin rohkem. Meespool küll ütles, et tal ju on too pealuudega müts, aga ega ta otsesõnu mütsi vastu miskit kostnud. Ja nii ta saigi veel ühe peakatte. Ühest küljest ebaõnnestumine, teisalt - pole ju hullu kedagist. (Pildil pole ma noid nurki maha pressinud, täitsa nõelasilmast tulnult sai pildile.)

Lõngaks on Hjertegarni Ciao Trunte ja türkissinine on poolilõng Epu poest. Vardad nr. 2. Muster on vihust "Mulgi kindad", Halliste nagu Muhvilgi. Ja see pole mitte viimane müts. Mul on teine ka juba pea et poolik. Seekord peaks tulema poisi mõõtu. Ma jõudsin korra vahepeal ka ühe kududa, aga see osutus väikseks. Nood mustrid tunduvad nii terviklikud ja ma ei taha noid lammutaad. Nii tuleb leida see õige laiuse ehk silmade arvuga variant. Esimene osutus liiga laiaks (silmade arv liiga suur), teine kitsukeseks. Loodame, et kolmas tuleb see õige. Aga sellega läheb veel hetk aega.
Valmis on veel miskit, aga vajab viimistlemist. Kuna mul on sel nädalal puhkus, siis peaks ma sedakorda ilma suurema ajakuluta hakkama saama. Loodetavasti töö mind enam nii enda hõlma ei haara. Samas .. mine tea milleks see kõik hea on/oli.

Ich habe zwar nicht geschrieben, jedoch was Fertiges zu zeigen. Nichts besonderes, einige Sockenpaare und eine Mütze. Es gibt noch was, nur im Moment noch keine Bilder.
Die Socken sind ja ganz gewöhnliche. Immer dasselber Muster mit dem Zopfstreifen aus Novita 4/1999. Nadelspiel 2,5. Material: braun- Minivital von Hjertegarn, orange - Rowan Felted Tweed (habe einfach keine andere schöne orangefarbene Wolle gefunden; so habe ich noch ein Paar Schlafsocken), grau - G-B Wolle Jil. Die graue Tweedsocken sind aus einer alten Lea Spezial Handarbeit Sockenheft, Herrensocken Model 9; gestrickt aus Regia Tweed, 2 Knäuel. Gestrickt für meinen Mann, ihm habe ich ja lange keine Socken mehr gestrickt, er braucht die nicht, denn vor einigen Jahren habe ich ihm etwa 10 Paare gestrickt und die sind ja immernoch da.
Die Mütze beruht auf den estnischen Mustern für Handschuhe. Muhv hat auch eine ähnliche Mütze gestrickt. Ihre Mütze diente mir auch als Beispiel. Nur ich wollte eine Mütze für meinen Sohn, aber die bekam auch mein Mann. Die Mütze wurde etwas zu groß. Markkus bekommt neue Mütze, die ist ja auch schon halbfertig. Mütze ist gestrickt aus Hjertegarn Ciao Trunte und Wolle unbekannter Herkunft, gekauft in Tallinn (Epp´s Wollgeschäft). Nadelspiel nr. 2. Mit solchen Mützen habe ich noch Pläne, die wollen jetzt alle meine Söhne und für mich selbst habe ich ja auch die Wolle hier liegen. Eben für so eine Mütze :)
Aus Schalfabrik wird so allmählich eine Mützenfabrik :D

Das wäre kurz für heute. Hoffentlich werde ich nie mehr so von der Arbeit in Anspuch genommen, dass ich gar keine Zeit für ein paar Zeilen habe.

Vest kõige kallimale - lõppvaatus

2008-10-25T20:38:00.006+03:00

Selline ta siis välja kukkus. Kaelust sai tehtud korda kolm ümber. Näpukate pärast. Õieti küll minu tähelepanematuse pärast. Ja käeaukude ääristamist ootas ta ka omajagu.
Nii ma seda päris aastapäevaks valmis ei saanud, selleks 20-ndaks tähtpäevaks. Aga nädalajagu hiljem küll.
Mulle meeldib ja saajale ka. See viimane ongi peamine. Ja oluline on seegi, et seda oodati ja küsiti juba enne viimast silma ja lõngaotsa. Ja läks kohe käiku ka.
Mustri eeskuju on ajakirja Moda numbrist 2/2008 (mudel 52). Esimese hooga jätsin ma selle palmikukeeru seal ühekordseks, tegelikult on seal kaks keerdu. Liiga lage jäi ja nii ma harutasin pea terve esitüki korra üles ja tegin uuesti. Kaelaauku kudusin ka ca 3 korda. Esialgu kahandasin V-teraviku liiga "järsuks". Harutasin. Teisel korral läks harutamiseks seepärast, et kahel pool V-d oli silmi ebaühtlaselt korjatud. Käeaukudega läks libedalt. Küljeõmblused võtsid samuti aega, tahtsin ilusaid õmblusi. Õnnestus. Ma pole ammu nii palju nokitsenud ja seda sellise mõnuga.
Eks siin mängis ka lõng oma osa. Rowani Felted Tweed koob end ju lausa ise. Kulus ca 250 grammi. Vardad: soonikus 2,5 ja muidu 3,0. Sai selline paras. Ei pitsita liialt õllelihast ega tekita ihu ligi tuulekoridori.

Ja nüüd tahavad poisid ka veste. Ning minagi.
Sokihaigus. Pitsitõbi ja nüüd veel vestinakkus.

Eine Veste für meinen Lieben. Ein kleines Geschenk zu unserem kleinen jahrestag, 20 Jahre Bekannschaft. 250 Gr Felted Tweed von Rowan - die Wolle strickt sich ja wie vonselbst. Rundstricknadeln 2,5 und 3,0. Muster aus zeitschrift Moda 2/2008 (finnisch).

Sokisuvi

2008-10-25T20:36:00.001+03:00

Sokisuvi
Originally uploaded by Lola69.

Värvispektri sokid - mai (roosa), juuni (kollane), juuli (sinine) ja august (tvidine beež).

Farbspektrum-Socken. Sommer, alle auf einmal.

Upstairs allkäigutrepp

2008-10-12T18:58:00.002+03:00

Valmis sain, aga nagu alati: minuga juhtub alati midagi. Nii ka seekord.
Mustri leidsin arvukate eeskujude najal ravelryst. Meeldis. Lõngaks võtsin Rowani kidsilk haze´i, sest too tundus nii imeline. Ja lihtsale mustrile õige lõng. Lõng sigines mulle koju värvi järgi, aga kududes hakkas lõng ise veelgi enam meeldima. Toda koon ma kindlasti veel. Ning pange tähele: seda ütleb see, kes pole pea kunagi mohääre sallinud. Vastikult karvased. Eks vahel tule ka sõnu süüa. Ning ma pean ka tunnistama, et ilusale on vahel raske vastu seista. Nii on noid karvaseid mul kodus juba teisigi. JA olen juba uue väga meeliköitva kid silk haze´i värvigi enda jaoks avastanud.
Sall on aus, aga ... ma ostsin alustuseks 3 tokki. Kuduma hakatases tundus, et jääb väheks ning nii ootasin kuniks lõnga poodi juurde tuleb ja ostsin kaks tokki lisaks. Kulus aga veidi vähem kui 4 tokki. JA nüüd on piltidel näha, kus see kahe partii vaheline värvivahetus on. Ega ma noile partiinumbritele seekord tähelepanu suurt ei pööranud. Tokid olid üht nägu, miski ei osutanud vahele. Isegi kududes ei olnud vahet. Ja niisama käeshoides ma ka ei leia vahet isegi üles, kui ei tea kummas otsas too on. Aga piltidel on armutu tõsiasi ilmne. Kahvatu vahe küll, aga on. Kuigi mind see ei häiri, sest niisama silmaga vaadates see välja ei paista.

Siit aga moraal: osta alati pigem rohkem kui vähem. Samas - päris esimene idee eeldaski esmast kogust. Võib-olla peaks ikka esimese idee juurde jääma, mis lõngaga seoses pähe turgatab. Siis jagub alati.

Strateegilised näitajad: materjali kulus veidi alla 4 toki; salli möödud 62x180 cm; kootud 3,75 roosipuust ringvarrastel - nagu lõng nõnda ka vardad. Värv on kõikse õigem sel rippuva salliga pildil, kuigi ka siin mitte päris see, mis ta tegelikkuses on. Ma vabandan, aga ma pole fotoaparaadiga sõber.

Mein Upstairs aus Rowan kid silk haze. Verbrauch: fast 4 Knäuel, Rundstricknadel 3,75. Maße 62x180 cm. Nur .. Da ich anfangs nur 3 Knäuel kaufte und später noch 2 dazu besorgte, ist ein Ende des Schals etwas andersfarbig. Das sieht man klar auf den Bildern, jedoch wenn ich den Schal in den Händen halte, da merkt man das gar nicht. Die Wolle - Rowan kid silk haze - mag ich sehr, obwohl ich sonst keine Mohairgarne mag. Und die Farbe! Habe schon eine neue Farbe von kid silk haze für einen zukünftigen Schal ausgewählt. Farbton des Schals ist am richtigsten auf dem vorletzten Bild, jedoch auch dort nicht ganz richtig. Kamera und ich, wir sind nicht befreundet.

Ka lähiajalugu kordub

2008-10-09T18:08:00.003+03:00

Siin mõned ajad tagasi, mitte väga kauges minevikus, ma kurtsin, et poiss kaotas vana piraadimütsi ja uue lihtsas soonikkoes kootud mütsi ära. No mis siis ikka. Mamma läks poodi, ostis taas tumesinise toki lõnga (seekord odavama), et teha poisile soovitud müts uuesti. Ta ise väitis, et see sooniktoru talle meeldis. Värvilt ja teolt oli see vägagi vaoshoitud ja lihtne. Lõng ostetud, kudusin tööpäevade autosõitudel uue mütsi valmis. Kulus ca 4 päeva. Palju sellise pisikese vidina jaoks, aga mis parata kui diivanil kudumise aeg on limiteeritud ja seda vähest kasutan ma pretensioonikamate asjade jaoks. No pani siis poiss eelmine neljapäev selle mütsi pähe kooli. Käis reedel, laupäeval ja tüki pühapäevalgi pidus. Esmaspäeval läks kooli ka, aga tuli sealt juba jälle ilma mütsita. Seega - kolmas müts lühikese aja jooksul. Ma juba mõtlesin, et äkki keegi ütles miskit mütsi kohta ja sellepärast ei taha kanda. Ega ta siis ei ütle sulle, et ta ei taha kanda. Ta lihtsalt poetab asja kuskile „ära“ ja teatab, et kadus ära. Nii juhtus see suvel spordilaagris ka telefoni kaelapaelaga. Sai ostetud kollane pael poisile Rootsi-reisil. Ise ta tahtis seda Vahtramäel, kohalikust suveniiripoekesest. Laagris teatas aga, et kadus ära metsajooksu ajal. Jooksu ajal see kinnitus küll lahti tulla ei saanud, siis oleks pidanud vähemalt üks jupp paelast telefoni külge jääma. Muu jutu sees poetas ta aga korra, et kollane värv pidi nõme olema. Tõenäoliselt ütles keegi suurem midagi värvi kohta ja ME võttis seda nõmedust kohe nii südamesse, et viskas paela ära. Nimelt sellise käitumismalli pärast ma valisingi mütsiks sellise meheliku värvi ja lihtsa tegumoe, et vältida olukordi ja väljanägemist, millest keegi võiks kinni hakata. Või siiski?

Hetkel ma aga enam ei tea, mida ja keda ja kuidas edasi. Iga nädal uut mütsi kududa on ka natuke nüri. Või siis peaks tõesti tegema teoks oma ähvarduse ja tegema neoonroosa mütsi (kodus ma juba sain kuulda, mida sellega kõike tehtaks J ). Äkki ta unustab selle tumesinise mütsi lihtsalt tähelepandamatu tooni tõttu vedelema? Ja otsi siis pärast nõela heinakuhjast. Värvilisem asi hakkaks silma ja ei ununeks niisama lihtsalt maha. Seda enam, et seda eelmise aasta punase-beeži kirjut alpakalõngast mütsi kannab ta hetkel üsnagi rõõmsalt.

Parim nali kogu selle halva mängu juures oleks see, kui mingi ajahetk nood kadunud mütsid osaliseltki välja ujuks. Kadunud ujumisriided tulid eelmine aasta pea kuu aega hiljem koolistaadionilt kilekotiga välja. Vaat see oleks küll naljade nali.

Päeva nael: täna kaotas ta koolis oma kampsuni ära! Pisikeste poiste lasteaias üks lasteaiaõpetaja naeris, et koolis tuleb varsti ME kaotatud asjade näitus. Tõenäosus, et selleks on piisavalt eksponaate, kasvab.

Mehr Text in Estnisch, da das Thema Handarbeit nur so am Rande berührt.

Es geht darum, dass mein Sohn (der Älteste) vor ein paar Wochen zwei Mützen hintereinander verlor. Eine war schon vom Vorjahr, die mit Piratenmuster. Die andere war einfache (dunkelblaue) Mütze aus Rowan 4ply soft, Rippenmuster. Gestrickt in 4 Tagen, wegen der Einfachheit während der Autofahren. Getragen hat er die nur 2 Tage – dann war die weg. Vor einer Woche bekam er wieder eine neue Mütze von mir. Wieder im Rippenmuster und dunkelblau, nur aus Hjaertegarn Ciao Trunte. Gestrickt in 4 Tagen, getragen hat er die auch 4 Tage und am Montag dieser Woche war auch die wieder weg. Für jede Woche eine neue Mütze? Finde ich gar nicht toll.

Es ist wie eine Regel schon – jedes Jahr ein neues Problem. Während des ersten Schuljahres machte er hintereinander 15 paar Hosen kaputt! Nach ein-paar Wochen gingen die Knien kaputt. In der zweiten Klasse vergaß er die Schwimmsachen immer in die Schule oder woanders hin. Die haben wir nicht immer zurückgekriegt. Und jetzt, in der dritten Klasse, die Mützen?

Was soll das?

Viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine

2008-10-06T18:35:00.002+03:00

Nimelt nii määratles end mu Teinepool, kui ma järjekordse hobitööjupiga lõpuponnistust tegin. See oli nädalapäevad tagasi pühapäeva õhtul. Selleks hetkeks oli ta minu laupäevase lambalõhna nuhutamise ajal koristanud elamise ja tüki trepikoda ja keldrit, teinud süüa ja kantseldanud poisiklutid. Peale selle oli ta pühapäeval teinud süüa ja silganud pesudega pesunööri vahet. Mina täitsin masinat, tema tühjendas ning riputas ja korjas. Lisaks jagas õues maid, kui poisiussid omapäi maadejagamisega hakkama ei saanud. Ja siis, kui ta oli õhtul lõpetanud selle enam kui meetrise pesukuhila triikimise, siis ta teataski, et ta tunneb end kui viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine. Olgugi, et ta on naljamees ja too üteluski oli pigem selline pulliga pooleks määratlus, on see siiski järelemõtlemise koht. Kuna päris tegemata ka nagu hobitööd jätta ei taha, see pole mitte ainult raha, vaid ka side kõrges koolis õpituga (milleks haridus, kui seda ei kasuta?) ning pakub huvi, siis lohutan ma end ja meid sellega, et see on selline hootine asi. Kord on tööd ja siis tuleb jälle periood, kus teeks küll, kui oleks. Viimase kuu olen aga elanud sellist tähtajast tähtaega elu, mis paistab silma ka käsitöistes tegemistes ja blogis – ei mingit märki, et ma miskit teeks. Kuigi tegemised tekivad, ainult et teosammul.
See eelmine jutt on omamoodi sissejuhatuseks mu järjekordsele (hetkel poolikule) tööle. Vest Temale, kes ta toetab tingimusteta. Ka kui toetusega kaasnev tunne kuulub sinna meeleheitel koduperenaiste valda. Ma tahtsin keerutada vestile veidi palmikuid ja kasutada ära killukese oma Felted Tweedi varudest. Palmikute kohapealt oleks ma eelistanud mida lopsakamat, aga ma püüdsin jääda selle juurde, millele oli kord juba heakskiit antud. Nii võtsin kevadisest Modast (2/2008) ühe meeste vesti ette ja hakkasin tegema. Mul oleks see juba pea et valmis, sest see lõng koob end ju suisa ise, aga … Oles kudunud esimest tükki juba käeaukudeni välja, avastasin, et ma olin palmikute juures ühe keerutuskorraga koonerdanud. See on see autos kudumine! Ajakirja jaoks ju kohta pole. Tulemusel polnud iseenesest viga, aga jättis veidi lageda mulje. Nii ma siis tõmbasin pea soonikuni kõik üles ja kudusin nädalavahetuse väheste vabade hetkedega asja samasse punkti tagasi ja edasigi veel. Näis siis, kas kandma ka hakatakse kui see kord valmis saab. Sel vesti teemal sai räägitud juba kevadel ja soov oli. Samas on ta üsna kinni vanades harjumustes ja näiteks peale teksade mingeid muid pükse naljalt jalga ei tõmba. Jääb üle loota, et vest ei ole miskit nii uut ja imelikku, et seegi seisma jääb. Iseasi muidugi, kas too selga ka istub. Ma küll väga salaja ei koo, aga mõõtmisest ja proovilapist hoolimata tundub see olemasolev tükk jube tilluke.
Sellel kudumisel on ka killuke tagamõtet. Kuidas Ilukuduja ütlebki vesti kohta: hingesoe. Just sellena see mõeldud on üheks meie ühiseks tähtpäevaks. 20 aastat tagasi abiellusid minu klassiõde ja tema klassivend ja selles pulmas me oktoobri keskpaigas 1988 kokku saimegi. Nagu näha, ka kokku jäime. 20 aastat …

Ich stricke im Moment für meinen Mann eine Weste. Aus Rowan Felted Tweed, Muster aus der Zeitschrift Moda, 2/2008. Bin im Moment immernoch beim Vorderteil, habe den schon zweimal neu angefangen. Zuerst hatte ich zu viele Maschen angeschlagen und dann, nach dem zweiten Anfang, wenn ich mit dem Teil schon fast fertig war, entdeckte ich, dass ich bei den Zöpfen einen Fehler gemacht hatte. So habe ich alles wieder von Anfang an gestrickt. Fertig sein sollte die Weste Mitte Oktober. Ich stricke zwar nicht heimlich, aber es ist als Geschenk geplant. Vor 20 Jahren Mitte Oktober haben wir einander ja getroffen.

Kuidas tekitada lambahuvi

2008-09-28T15:42:00.002+03:00

Ma olen varemgi mõelnud lammaste peale, aga nüüd mõtlen ma seda enam. Maale? Miks mitte, aga ... Kuniks ma veel linnalähedane inimene olen, käin ja kaen võõraid lambaid. Ja villu. Nagu eilegi. Selle ilu ja huvi ja võlu pakkumise-korraldamise eest suured tänud Veimevaka perenaisele Liinale. Kui selle ürituse ideepoeg nüüd ka lammasteni jõuaks, oleks ma vist päris sillas. Kas pole villad loomuomaselt vahvat värvi! Milleks veel vildikavärvid või joogipulbrid?

Vokki ma ise ei näppinud, piirdusin kedervarrega. Sellega on mul ka veel pikk tee käia. No ei lähe asi nii nagu peaks (vist) ja tahaks. Aga harjutamine tegevat meistriks. Naised olid samas hästi töökad.

Igatahes tean ma nüüd, mida ma oma juubeliks järgmine aasta tahan. Vokki.
Ja pikemas perspektiivis lambaid ka. Unistada ju võib. Ja unistama peabki suurelt. Ja tahtma.

Wir hatten gestern einen wolligen Tag - es ging um spinnen und Wolle. Die Inhaberin eines Wollgeschäfts hatte Leute, die sich mit den Schafen und Wolle beschäftige eingeladen. Es war interessant.

Sünnipäevanädal

2008-09-21T20:10:00.005+03:00

Kiire aeg on olnud. Kuni 3.10 on mul tööjärg selline, et kudumiseks jäävad pea et ainult lühikesed linna ja tagasi autosõidud. Eks ma siis tõmba hinge.
Samas said kaks pisikest poissi kõigele muule kiirele lisaks sel nädalal aasta vanemaks, esmaspäeval ja täna. Palju önne, Markkus (6) ja Mattias (4)!
Seekord olid neil tagasihoidlikud, kuid konkretsed soovid. Pesamuna tahtis puust vormelit ja Keskmik rahakotti. Mammal läks õnneks nood ka täita. Ega see polegi nii lihtne. Kirjut plastmassnänn on kõik kohad täis, üks vidin kallim kui teine. Aga need kaks lihtsat soovi võtsid hetkeks kukalt kratsima.
Tänasel ilusal sünnipäevapäeval läksime mõneks tunniks metsa. Seenele. Papa sai hamba verele. Neljapäeval. Neil tööl saatis tööandja fossiilid seenele. Fossiilid - kel staaži 10 ja enam aastat. Tööpäeval viidi rahvas metsa koos seeneteadlasega. Lisaks kingiks ämber, nuga ja magamiskott. Lõuna. Ning viieks tsivilisatsiooni tagasi. Vahva värk ju. Vaheldus. Ja mu Teinepool ei tahtnud alguses minna.
Kudumisest - tegin ühe kiire mütsi poisile, suurele. Rowan 4ply soft, veidi alla toki. 2,5 vardad. Müts kadus kiiremini kui ma seda kudusin, teisel kandmise päeval oli kadunud asjade nimekirjas. Poiss väidab, et läks koolist trenni mütsiga, aga vahetult enne trenni avastas, et mütsi ei ole peas. Ära kaotada suutis ta ka varasema piraadi-mütsi. Poisid :P
Habe in den letzten Wochen viel zu tun gehabt, bei der Arbeit. Dazu noch zwei Geburtstage in unserer Familie - die zwei Jüngsten (jetzt 4 und 6). Viel Glück, Markkus und Mattias!
Sonst .. nichts ausser Arbeit. Für das Stricken habe ich im Moment nur die kurzen Autofahrten und so bis zum 3. 10. Jedoch ... habe eine sehr einfache Mütze für Martin gestrickt, nur die ist schon weg. Martin hat die verloren. Dazu noch seine alte Piraten-Mütze, auch verloren. Die Jungs!

Külmast kiusatud

2008-09-13T23:36:00.009+03:00

No nii, nüüd olen ma küll vist ühe külmapisiku omale külge korjanud. Pea on paks ja õlad rasked. See ei ole esimest korda sel nädalal, mil ma end nii tunnen. Esimene kord oli neljapäeva õhtul. Siis paistis põhjus ka käegakatsutav - hommikul ootasin poissi staadionil, neil oli spordipäev. Olin küll soojalt riides, aga ikkagi. Jääb üle loota, et ma vabanen selllest painavast tundest homseks mingilgi määral, sest nii ma tööd teha küll ei jaksa. Ma ei jaksa isegi kududa. Aga ma üritan veel.
Igatahes on olnud kummastav nädal. Puhkust omajagu ja päevake puhkusejärgset palgatööd. Kolmapäeval lõhkusin kogemata kandikutäie nõusid. Omas kodus omi nõusid. Saabki uued osta, eksole. Lisaks pidavat killud õnne tooma. esimese peapesu tegin ma selle hävitustöö järel aga kaasale. Meite remondises eluolus on siiski ka muid võimalusi pestud nõude kuivatamiseks kui kandikule virna ladumine. Kolmapäeval veetsin lisaks mõnusa päeva Veimevakas. Aga loomulikult stiilis "päkapikk ja maja". Liina andis juba hommikul märku, et talle olevat lubatud lõngu. Ent loomulikult saabusid nood lõngad siis, kui ma olin ära läinud. Sama oli neljapäeval raamatutega. Läksin hommikul peale poisi spordipäeva kaema, et mida siis saabus eelmine päev, aga jällegi lahkusin enne lubatud raamatuid. Nagu Koit ja Hämarik - no mitte ei kohtu. Aga pole hullu, ükskord ma saan oodatu ju nagunii. Seega - elame üle. Lõngapuuduse üle pole mul põhjust kurta ka. Esmaspäeval tegin inventuuri. Võrreldes veebruarikuiste numbritega on ühtteist lisandunud, kuigi ma olen usinasti ka seisma jäänud lõngu, mis enam huvi ei äratanud, kottu ää toimetanud. Kirja sai pea 55 kilo. Aga noh, see pole päris kõik, sest kõiksugu poolikuid tokke ja muid kerasid on veelgi, aga noid pole ma kaalunud ega mõõtnud. Iseenesest oli päris mõnus oma kastimajandus keskpõrandale kokku kallata ja siis sortima hakata. Igatsugu huvitavaid asju leidsin ja ideid sain. Näis, kas nood teostuvad ka. Ning kui jah, siis millal. Ka kui ma seekord pakkisin lõngad kastidesse teise skeemi järgi ja hetkel puudub mul täpne ülevaade, mis kuskil on, siis sellest sain ikka pildi palju on näituseks pitsilõngu ja palju erinevaid alpakasid jne.
Mõningad asjad lükkasin ma aga käima. Nii sai algust tehtud septembrikuu värvispektri sokkidega. Oranž. Me otsisime Muhviga huvipakkuvat oranži lõnga juba pikemat aega, tema baieri sokkide jaoks, mina omade palmikusokkide jaoks. Alati oli õige toon kas koostiselt ebasobiv või liiga jäme või liiga peenike. Kuniks Liina pakkus mulle üht Felted Tweedi proovilapi tokki. Ostsin sellele tumedama tooni ka juurde ja nii nad sisi kasvavad koos. Eks kui heledam otsa saab, siis teen varbad mõlemal tumedad. Ning needki saavad olema minu tudusokid. Ega nad suurt käimise sokid ole. Aga mõnusad ja pehmed jalas küll. Lisaks kasvatasin oma Upstairsi juba ühe tokini. Hetkel on tol kõrgust ca 37 cm. Kootud on aga veidi enam kui 1 tokk. Kui see nii edasi kasvab, siis ega ma sinna sisse päris 5 tokki kududa ei saa, nagunii venib pikkusesse kah. Olgugi, et ta on lai ka, egas ebanormaalselt pikaks seda ka jällegi venitada ei saa. Kuhu teda siis kandes panna?
Kõigele lisaks tuleb saabunud külmade ilmade kontekstis tegeleda kiiresti laste mütside-kinanste teemaga. Ma juba töötan selle kallal. On idee-poeg, aga mitte selgepiirilist nägemust. Näis kuidas see detail asjal realiseeruda aitab. Aga sellest juba teinekord.
Habe mich erkältet. Wahrscheinlich am Donnerstag morgen als ich auf meinen Sohn gewartet habe. Der hatte ja einen sportlichen Vormittag in der Schule. Hoffentlich helfen warme Socken und heisser Tee die Lage etwas zu verbessern. Heute bin ich aber nicht im Stande zu arbeiten. Möchte nur noch schlafengehen. Das werde ich auch gleich tun.
Aber .. Mein Upstairs wächst, habe einen Knäuel schon gestrickt und die Länge beträgt schon 37 cm. Demnach scheint, dass der Schal etwa 2 Meter lang sein wird, habe ja mit 5 Knäuel berechnet, vielleicht doch etwas weniger.
Ausserdem habe ich wieder ein Paar Schlafsocken auf den Nadeln. Wegen der Farbe wieder aus Felted Tweed. Orange ist ja nach unserem Farbspektrum die Farbe für Septmeber. Und so lange ich gesucht habe, habe ich kein passendes (für meine Idee - Socken mit Zöpfen) Garn gefunden. Liina (aus Veimevakk - ein Handarbeitssalon in Tallinn) hat mit diesen orangen Knäuel gegeben, ich kaufte noch einen dazu, einen dunkleren, und so bekomme ich jetzt zweifarbige Orange-Socks auch.
Und die Mützen für Kinder sind auch auf dem Plan, mit Handschuhen. Es ist ja in diesem Jahr Mitte September schon ungeheuer kalt draussen. So braucht man ja warme Sachen. Es hat fast keinen Sommer gegeben und jetzt scheint es schnell auch Winter zu werden. Prrr ....

Teatejooks

2008-09-07T20:24:00.006+03:00

Mitte et ma just ülemäära sportlik oleks, aga neljapäevane käsitööliste teatejooks Järvel oli muljetavaldav. Kui mina kohale jõudsin, olid kohapeal Terje ja Elen. Krentu olevat selleks hetkeks juba lahkunud. Ja siis tuli meid veelgi .. Vahva. Ma ise sai veidi enne 5-t minema. No näis, ma liigutan end taas Järvele Veimevakka vast kolmapäeval. Puhkust peab ju hästi ära kasutama, kuniks teda on. Nii et .. te teate kust mind leida. Teisipäeval vast kohvikust kesklinnas, kui just miski vääramatu jõud ei sekku.
Kui juba jutt puhkusele läks, siis ühe huvitava asja peaks sinna veel toppima. Homme püüan sundida end kodus püsima ja võtan ette lõngainventuuri. See juba nagu traditsioon, igal sügisel. Kui ma õieti mäletan, siis tuulasin eelmine kord 27. oktoobril möödunud aastal. Tahaks loota, et hunnikud pole liialt suurenenud. Ma olen ikka teinud ka miskit ja lisaks korjasin mingi aeg kokku lõngajäägid ja seisvad tokid ning toimetasin taaskasutusse. Loodame, et asjad on tasakaalus.
Neljapäeval täiendas aga kollektsionäär minus taas varusid. uus Rowan on imeline. Nii mõnigi asi ahvatles ka mind proovima. Näis siis, kas sest asja saab. Lisaks tõin koju ka omanimelise kasti sisu - mõnus kui poeperenaine on nii vastutulelik. Minu isud tekivad ju rahakotist sõltumatult. Nii sain imeilusa tumesinise 4ply soft (Rowan) tokikeste omanikuks. Lõng on võluvalt peenike, ma mõtlen jälle salli peale, kuigi ajakiri inspireeris ka seljariiete osas. Lisaks kinkisin ma oma südame veinipunasele Rowan kidsilk haze-le. Hästi kena lõng on ja kudumine on üksainus suur rõõm. Et ta on mohäär, siis otsustasin lihtsa mustriga salli kasuks. Upstairs. Eks teinekord teistmoodi.
Ja käiku läks ka felted Tweed - sokipaariks. Augusti värvispektri
sokipaariks. Ühed hellitavad tudusokid võib ju endale lubada. Kuigi ma juba sain hurjutada, et nii kallis ja nimelt selline lõng sokkideks? Hellitan seekord end varbaotsest alates. Sel talvel siis. Seda enam, et ennustavad siin varajast ja külma talve. Ning seda enam, et köögipõrand sai esimese õlikihi peale. Kui elu muutub ilusamaks, siis miks ei võiks seda sokid teha?
Lõng on küll imeline, nii pehmeke ja mõnus teha. Beeži eesmärk on tegelikult vest mehele. Me ei ole temaga aga senimaani kokkuleppele saanud, mida siis ikkagi.

Habe mir Rowan 44 gekauft. Einfach wunderschön! Da gefällt mir so manches, vielleicht komme ich endlich auch dazu, etwas Grösseres für mich zu stricken anstelle der Tücher und Schals. Und Kidsilk Haze - ich mag eigentlich keine Mohairgarne, Kidsilk Haze ist aber .. Das Garn mag ich, die strickt ja wie vonselbst. Da es sich um Mohair handelt, habe ich ein einfaches Muster ausgesucht, Upstairs.
Und gegen den Winter auch weiche Schlafsocken für mich, Felted Tweed. Die Wolle habe ich eigentlich für eine Veste (für meinen Mann gekauft, jedoch weiss er noch nicht, was er wirklich haben möchte. Die Männer ;)

2 x Shetland triangle = 410 g lõnga

2008-09-07T18:01:00.005+03:00

Nii ta paraku on. Kaks sai neid järgemööda valmis, mõlema venitamiseks tuli varuda päevake, sest suurus ei lubanud noid koos venima panna. Ja siin nad siis nüüd on. Valmimise järjekorras.

Shetland Triangle, see sügisene, minu arvestuses juba teab mitmes (ma pärastpoole loen nood kokku). Kootud Rassiku villasest nagu näha, Vardad olid vist 4,5. Materjali kulus 215 grammi. Pikim külg on 202 cm, kõrgus 98 cm. Eesmärk oli too viht ära kududa, et kui suur ta siis tuleb. Veidi jäi järgi, oleks vist veel ühe mustrikorra välja vedanud, aga .. Siis ei oleks ma saanud seda soovitud kollast serva. Seegi oli eesmärk. Too tumeroheline toon veidi karjub, seda enam, et nood tumerohelised kohad on õhemad, lõng on seal pisut peenem. Värvid on päriselus veidi kirkamad kui pildil. Peaasi: mulle meeldib. Sai tehtud endale kandmiseks. Samas mine tea.

Ja teine päevakangelane: Shetland Triangle Valgeke. Materjaliks Wetterhoffi Sivilla, 50 g = 250 m. Ühelt Helsingi-käigult toin ma ühe vihi. Teinekord teise. Hakkasin kuduma, aga nood kaks andnuks pisikese räti. Tellisin netitse 2 vihti juurde. Oi kuidas see lõng mulle meeldib! Koostis on ka kenake: 70% villa, 30% siidi. Samast lõngast kavatsen kindlasti veel miskit teha. Seekord kasutasin vardaid 3,5. Kokku kudusin ära pea 4 vihti, pisut jäi järgi. JA sellega saigi nalja. Kui viimane kerake hakkas ahvikiirusel vähenema, siis võtsin nõuks, et lähen üle äärepitsile. Aga .. veidi hiljem avastasin, et koon järjekordset mustrikorda. Autopiloot! Mõtlesin siis, et alustan peale toda korda servapitsi. Mõeldud-tehtud. Aga siis jäi kerake ühtäkki ikka väga väikeseks ja soovitud ridu poleks sellest enam välja tulnud, nii läks see autopiloteeritud mustrikord koos juba peale tekkinud pitsiridadega ikka ülesharutamiseke ning sall sai sellevõrra väiksem. Samas jagub suurust niigi: kõrgus 105 cm, pikim külg 208 cm. Kaal: 195 grammi.
Mis peamine, ma olen seekord ise ka sakkidega enam-vähem rahul. See on juba nagu eesmärk omaette, tahaks ikka sakke ka kui juba teha. Iga lõngaga noid ei tekigi. Sellega tekkisid.

Habe endlich auch etwas Fertiges zu zeigen. Zweimal Shetland Triangle (Evelyn A. Clark).
Grün-Brau-Gelb aus Wolle (Raasiku Wollfabrik in Nord-Estland); Rundstricknadel 4,5. Insgesamt 215 Gr. Höhe: 98 cm; di längste Seite: 202 cm.
Und weisser Shetland Trianlge Schal aus Sivilla von Wetterhoff (70% Wolle, 30% Seide), Verbrauch 195 Gr. Höhe: 105 cm, die längste Seite 208 cm. Rundstricknadel 3,5.
Das Muster mag ich sehr, ist sehr einfach, aber wunderschön. Und lässt sich ohne anstrengende Denkarbeit beeneden wenn man will. Oder eignet sich dann eben ohne Musterrapporte und Maschen zu berechnen für einen grösseren Schal.

Test - Ei noh, taga targemaks

2008-09-01T16:06:00.000+03:00

No ei suutnud kiusatusele vastu panna, testisin kah.

Your result for The House, MD Personality Test...

Dr. Robert Chase

70% Eccentricity, 15% Confidence, 40% Kindness

Congratulations, you're Dr. Robert Chase! You're quite the complicated person. While you may seem like a perfectly normal extremely attractive person, there is far more to you than meets the eye. It's quite likely that you've had some unusual experiences in your life, whether it be something along the lines of a stint in seminary school or something along the lines of S&M parties. You are rather insecure, and will often do things you don't want to do to win the good favors of others. While you may seem nice enough, getting ahead and doing what's best for yourself is usually more important to you than much else in life.

Take The House, MD Personality Test at HelloQuizzy

Laulsime!

2008-08-20T18:50:00.005+03:00

Läksime meiegi. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et me lapsed kaasa võtsime. See oli nagu omamoodi elav ajalootund. Poisid küll päris lõpuni vastu ei pidanud, Pesamuna tudis oma kipskäega pool tunnikest emme süles juba 12 paiku. Siiski pidasid nad veel vapralt kella 1 öösel vastu, siis asutasime kodupoole. Mis teha, kett on täpselt nii nõrk kui on selle nõrgim lüli. Antud juhul siis Pesamuna ja Keskmik. Kui ikka uni tuleb kallale ja külm hakkab ka, siis ei ole ju mõtet lapsi kusata. Ning nii me siis vaatasimegi selle oodatud "Koidu" kodus ära. Aga poistele paistis meeldivat. Vanemale poisile vast enim. Temale on ka ajalugu ja nonde lugude lugusid enim räägitud.

Minule hirmsasti meeldib Johansonide "Lahtilükkamine". See meeldib juba tolle loo algusaegadest. Ka see, et pea igas esituses on mingi kiiks kaasas. "... üle Hiina nagu Kanteri ketsas ...". Oh jah. Vahel tekib küll tunne, et kui seisakski serva peale kõik ja valiks veidi naabreid ...
Oli mis oli ja nagu öeldud, minu jaoks pisut lühike viibimine, aga sellegipoolest oli ja on see imeline ja ülev emotsioon. Kestab kaua ja soojendab seest. Mis sest et ma pole suurem asi laululinnuke. Sellegipoolest.
Ja muidugi ei saa ajaloo huvides mööda Kanteri kullast! Oh jah, mu pealelõuna oli tööl üsna segane. Tahtnuks nagu jälgida, aga kartsin ka. Et äkki ... Nõrganärviline olen. Aga mees oli mees õigel kohal ja teadis mis teeb. Vääriline auhind väärilisele mehele. Juhuuu!

Sängerfest in der Nacht. Vor 20 Jahren begann eben singend die Wiederherstellung der Selbständigkeit von Estland. Auch so singend, in der Juninacht sammelten damals spontan tausende von Leuten auf dem Sängerfeld und sangen. Bis nach dem Augustputsch im Russland, im Jahre 1991 am 20. August Estland wieder selbständig wurde.
Tausende haben susammen gesungen auch gestern. Wie vor Jahren. Gehobene Stimmung. Warme Augustnacht. Es war einfach herrlich.
(Gerd Kanter´s Goldmedaille in Peking (Diskuswurf) .. Juhhuuuuuu!)

Sallipäev

2008-08-18T20:26:00.007+03:00

Haapsalus käidud. Padisel ka. Kui juba sõidus, siis võtsime teel ette veel mõne objekti. Sedakorda siis kloostri. Harju-Risti kiriku tegelikult ka. Nii minu moodi - kõrvalepõiked kõikvõimalikesse kirikutesse ja muudesse paikadesse teel.

Haapsalus sai poistega jälle piiskopilinnuses käidud, niisama ringi kolatud. Müüriääres söömas. Lastetükile me ei jõudnud, sest kodune start viibis veidi ning ilm ei soosinud ka pikemalt kolamist. Väga märg just ei olnud, ent niiske siiski.
Millest on kahju, on see, et mina sain oma laupäevase Haapsalu-käigu lisaväärtusest, milleks oli sallipäev, teada alles laupäeva hommikul. No mis siis ikka. Järgmine aasta olen targem. Mis oli aga vahvaim selle ürituse juures, oli see, et omad võitsid võistukudumise! Juhuuu!

Ma oleks tahtnud kogu selle sallivärgi manu enam aega veeta, aga olles sõidus oma Meeskonnaga, tuli ka nonde soove arvestada. Nad olid isegi väga vastutulelikud. Niisiis anti mulle mahti kaeda võistukudumise algust, sallimusterid ja autasustamist. vahepeale jäid käsitöölaat ja piiskopilinnus, söömaskäik.
Sallimustritest köitis mu tähelepanu enim "piibeleht lehega". Kuna mustri allikat provvad ei avaldanud, siis tegin tost pilti ja kudusin järgi. Ma teen proovi ka peenema lõngaga, eks siis näis, kas kukkusenamvähem sarnane välja. Ilusaid mustreid oli seal sallidesse talletatud veelgi, neidki, mida senised pitsiraamatud ei sisalda. Egas midagi, tuleb ise aretama hakata.Kõik ei olnud selles nädalavahetuses aga ilus. Kurb on see, et Pesamuna vasak käsi pandi eile õhtul kipsi. Õnneks luud puruks ei ole, on mõra küünarnuki juures, ent siiski. Ta ei oska selle kipskäega olla ega magada öösi. See see on see poiste madistamine ning kui ei kuulata, mida räägitakse. Ma pean silmas just suuremaid, ka kui kolmene ei mõista kõike, siis kümnesel peaks juba mõistust niipalju olema, et ta mõistab, et pisematele liiga teha ei tohi. Samas on mul süda rohkem täis täiskasvanute peale, kes vahivad pealt, kui lapsed-ullikesed lollusi teevad. Kui keelad, siis tituleeritakse sind lasteahistajaks. Kui kondid hakkavad purunema, siis "juhtub" vabandus enam küll ei päde. Minu arust.

Sonnabend in Haapsalu, mit der Familie. Unter anderem fand dort statt auch der Tag des Haapsaluer Schals, mit dem Spitzenstricken-Wettbewerb. Da hat es auch eine Musterausstellung gegeben, gewählt wurde das schönste Muster. Einige von denen haben mir sehr gefallen. Die Frauen, die die Schals gestrickt haben, haben jedoch ihre Quellen nicht bekanntgegeben. Die Muster seien nicht Ihre Erfindungen, sondern sind mal schon veröffentlicht. Aber wo? Das würde mich sehr intressieren.
(Auf den Bildern: Meine Jungs - Älteste und Jüngste; Kursal in Haapsalu - dort fand Strickwettbewerb statt; zwei Bekannte Teilnehmerinnen, sie haben auch gewonnen!; Maiglöckchenmuster - gäfällt mir so sehr; MG - verletzt; Kursalrose-war einfach schön im Regen. ).

Plaan: Haapsalu

2008-08-16T08:40:00.003+03:00

Läheme selgi aastal Haapsaluu. Perekondlik pulmaaastapäevaüritus. Käsitöölaadale. Lastele pidi mingi etendus olema Iloni Imedemaal. Jne.
Ja nagu ma nüüd lugesin Terje blogist, siis ka sallikudumine langeb tänasele. Oleks ma seda varem teadnud, et täna on see haapsalu salli päev.
Näis siis, kuis ja mis ja millal.
Ma loodan, et päev tuleb vahva. Vihma kiuste.

Wir fahren nach Haapsalu heute. Da finden statt die Tage der weissen Dame (Legende von Haapsalu). Unter anderem gibt es dort heute auch den Tag des Haapsaluer Schals mit dem Strickwettbewerb (Bilder aus dem Jahre 2006). Leider erfuhr ich das erst vor einigen Minuten. Ob wir die Veranstaltung jetzt mit unserem bisherigen Programm verbinden können? Mal sehen.

Aastad

2008-08-15T20:57:00.002+03:00

Aastapäev. 17.
Palju õnne, Mart. Ja tänan, et sul on olnud niipalju kannatust. Minu ja mu kiiksude jaoks. 8 aastat hõbepulmadeni.
Kui ma vaid mäletaks, mis "pulm" see 17 oligi?

Hochzeitsjahrestag, 17 Jahre zusammen.
Viel Glück, Mart (mein Mann). Und es freut mich, dass du so viel Geduld gehabt hast. Mit mir.

Õdus august

2008-08-12T22:00:00.006+03:00

Väljas sajab vihma, müristab. Ent meite pere Suur Mees on eemal, Rakveres, vahib vihmas Meie Meest. Ehh jah, leidsid ka ilma. Aga noh, kui kihk oli nii suur, siis mis seal ikka.
Vähemalt minu kontserdikihk sai reedel ilusa ilma osaliseks. Käisime Mardiga Käsmus Viru Folgil. Kiire start kohe peale tööpäeva lõppu ja nii ei läinudki soovitust palju kaotsi, isegi Johansonidele jõudsime kaasa elada. Läksin ma sinna aga Säsi pärast ja ei pidanud pettuma. Ma pole kunagi pidanud Saatpalus pettuma. Seni olin ma näinud teda laval aga vaid bändiga. Nii koos Rebasega olid nad aga ... Seekordne etteaste oli enam kui ma oodata oskasin. Ma pole ammu nii naernud ja nii hinge kinni hoidnud. Pulmad ja Sireliga mees, Tahan ja vist tahan ja Indiviidsed mõtted ... Pulmad on minu jaoks eriline lugu, eriti kui see esitatakse nii kaunil kujul ja augustikuus. Ja see tunne, kui saalis lauldakse vaikselt kaasa Šveitsi ...
Kui sellele ilule panna juurde veel imeliselt soe õhtu, saami näitsikud Angelitist, Sibul&Mägi &Bonzo ... Ilus oli.

Aga kodus on ka praegu mõnus. Mulle tegelikult väga meeldib, kui räästad solisevad. Äikesekõmin võib ka mõnus olla. Ja siis soojad sokid ja siledad vardad, sest tööd ma küll täna enam teha ei viitsi. Peale viienädalast puhkust, mille vältel suutsin ma end igasugusest tööst 100% välja lülitada, on tööde tegemine veidi keerulisem. Aga tasahilju saab ka sellele reele tagasi. Loodetavasti ei lükka septembri alguse 10 puhkusepäeva taas sellelt reelt maha.
Sokireel olen ma aga ikka veel. Küll pean ma vabandama oma matemaatika puudulikkuse pärast. Eelmises soki-postituses arutasin endamisi, et kas tuleb veel üks sokipaar noist kerakestest välja. Ja arvasin, et ega ikka ei tule küll. Aga .. kui sokipaar kaalub keskmiselt 90 grammi ja lõnga on kahe kera peale kokku pealtpoolt 100 grammi, siis ... No ja tuligi!
Sedakorda siis vikerkaaresokid vol 4 ning nn "sügisesokid". Värvidelt. Täna oli küll taas suvesoe ilm, ent minul on sügisetunne sees. Ja ma ei arvam, et see oleks paha. Pigem hea tunne.

Ja sinnaotsa alustasin alateadlikult veel teistki samalaadsetes sügisestes toonides asja - järjekordne Shetland Triangle, sellest vihist, mille Terje vastutulelikult meil ää keris. Mis nii viga, eksju. Et miks jälle ST? Sellepärast, et see on väga hea autosõidu kudumine, muster on peas ja ei vaja vahtimist. Valget ST-d ma hetkel edasi kududa ei saa, lõnga on juurde vaja, aga tellitud Wetterhoffi Sivilla ei ole veel minuni jõudnud. Küll ta tuleb, eks ma seni punu miskit muud. Nagu mul seda poolikute asjade kuhja siin vähe oleks. Kõik edeneb, aga tasahilju. Kõike tahaks teha, aga ööpäevas ei ole enam kui 24 tundi. Kahjuks.

Noch ein Paar Regenbogensocken, Vol. 4. Und wieder Shetland Triangle - perfektes Muster für Autofahrten, deshalb. Die Farben sind zwar etwas herbstlich, aber die Jahreszeit ist ja nicht mehr weit weg. MAl sehen, wie gross der Schal wird, stricke solange bis der Strang alle ist. Hoffentlich reicht es aus für einen grossen Schal, in den man sich gemütlich wickeln kann.

Das Bild oben: Käsmu, eine kleine Ortschaft an der Nordküste Estlands. Am Wochenende fand dort ein Musikfestival statt, Viru Folk. Waren dort am Freitag abend. Eine wunderschöne Gegend, warme Sommernacht und schöne Musik - was kann noch schöner sein.

Lõngavaene juuli

2008-08-05T20:29:00.004+03:00

Juuli oli siinmail väga vaene kuu uute lõngade poolest, ma lihtsalt ei sattunud linna. Mõned tokid ja ühe konkreetse idee asjad, aga ei enamat. Esmaspäevast naasin tööle ja naasin koju kohe ka lõngakotiga. Epu pood on ju mul tööl olles suisa külje all. Nii jäigi mulle näppu Sirdari babybamboo. Ma kaesin seda juba enne puhkust, aga siis ta sinna jäi. Nüüd aga, seda enam, et mulle meeldiv värv hakkas poest lahkuma, tõin ta koju. Mul on isegi ideeraas olemas ja proovilapp. Aga lõng ise on imepehme ja siidjas. Veidi ma selle bambuse käitumist pelgan, aga ... Kui ei proovi, siis ei saa teada.
Kui ma oma Myrtle Leaf salli Ravelrysse ülesse panin, siis küsis Anna (kuduja) minu käest, palju sellele lõnga kulus. Ja mainis üht oma lõngaleidu, Filatora di Crosa Centolavaggi, mida pidavat peagi ka Tallinnasse Pronski tänava lõngapoodi tulema. Asutasime end siis täna Muhviga peale kohvi ja kooki nimelt sinna poodi. Täitsa õigel ajal läksime - soovitu oli kohal! Küll mitte välja pandud, aga poeperenaine oli varmas seda tagaruumist tooma ning tutvustas ka värvikaarti. Sellel polnud väga vigagi. Ma olin juba Liannist ka nimelt tumesinist peenikest otsimas käinud, aga MerinosExtra värvikaardil ei olnud korralikku tumesinist tooni, oli pigem hall ja pigem heledamapoolne sinine. Kallim see Centolavaggi ju on (137 krooni), aga kuna seda ei kulu palju, siis pole hullu. Pealegi olin ma nimelt tumesinist juba tükk aega otsinud, sellest maikuisest Viljandi käigust saati. Seegi lõng on peenike ja sobib tikkimiseks ka vast.

Urlaub ist vorbei und seit Montag arbeite ich wieder. So bin ich auch mehr in der Stadt unterwegs (ich wohne ausserhalb). So bin ich ja wieder näher den Wollgeschäften und ... Wenn ich in Juli kaum Wolle gekauft hatte, habe ich mich jetzt eifrig daran gemacht.
Sirdars babybamboo - die Farbe ist was für mich. Und dünne Wolle für Spitzenschals braucht man ja immer. Ausserdem habe ich schon lange dunkelblaue (richtig nachtblaue) dünne Wolle gesucht. Daraus wird ein neuer Spitzenschal. Bald.

Sokkis vikerkaar

2008-08-05T20:03:00.007+03:00

Kõiksugu pitsivahu ja peenikeste lõngade vahelduseks võtsin ette kaks vihti Raasiku vikerkaarekirjut lõnga (8/3) ja asusin sokke kuduma. Alguses võtsin ühe vihi ja mõtlesin, et vaatan, milline paar tuleb. Ei tulnud. No tuli küll, aga see tähendas kaht erinevat sokki. Võtsin siis teise vihi ka varudest ja nii ongi hetkeks tekkinud juba kolm vikerkaaresokipaari.

Kolmevärvilised on kõikse lõbusamad, teistele lõnga värvitriipudest üle kahe ei mahtunud. Kand sõi ka osa üleminekus ära, nii on näha ka selge kahe värvi vaheline triip. No mitte päris värvi, aga värvitooni küll. Nüüd on jäänud veel kaks kerakest. Huvitav, kas noist mängib paari välja? Kaalu järgi vist mitte, sest üks on 59 g ja teine 65 g.

Andmed: Aade Lõnga vikerkaarevärviline, 8/3; vardad 2,5. materjalikulu: oranž-punane 90 g; sinine-lilla 87 g; kollane-roheline-sinine 87 g.

Need on omamoodi kiiksuga inimese sokid. Sokid on kõik rea- ja silmapealt ühesuurused, nii saaks kanda ka erivärvilistest paaridest sokke läbisegi. Kui muidugi kandja peas mõni hääleke seda mõtet väga veidraks ei vasarda.

Socken aus Regenbogenwolle aus Raasiku. Ich hatte 2 Stränge von Wolle (aus Raasiku, Aade Lõng). Nadelspiel Nr. 2,5. Materialverbrauch pro Sockenpaar: orange-rot 90 Gr; blau-lila 87 Gr, gelb-grün-blau 87 Gr. Für ein viertes Paar reicht die Wolle nicht mehr aus.
Socken sind lustig. Da die Größe gleich ist, könnte man die ja "mischen". Ein Sock aus einem Paar, der andere aus einem anderen.

Otsa sai

2008-08-02T21:11:00.004+03:00

Puhkus ongi praktiliselt läbi. Homme veel ja siis tööle. Need puhkamise nädalad läksid lõpeks nii kiireks kätte ää, et kribama ei jõudnudki suurt. Omas peas olen ma kirjutanud iga päev kokku mitu postitust, aga ilmale need millegipärast ilmuda ei tahtnud. Kord polnud õigel ajal arvutit käepärast, siis kiskus ilus ilm ja siinne seltskond õue. Siis olid jälle käed muud tööd täis ja nii ta läkski. Nii ei ole ma rääkinud miskit meite pere Rootsi-sõidust, kuigi see oli imevahva. Nii ei ole ma senimaani ka selle nädala neljapäevani jõudnud. No siis tuli mängu ka töö, mis puhkuse lõpeks jalust rabas, kuigi esimesel kolmel nädalal ei ilmutatud mulle postikasti mitte ridagi. Aga noh, pole hullu.
Et nüüd seegi nädal lühidalt kokku võtta, peab mainima ära teisipäevase meespoole sünnipäevapeo, mis taaskord käes libises. Märksõna: nõud. No ikka juhtub.
Kolmapäev püüdsin tubli olla ja sättisin neljapäevaks. Lisaks lõpetasin ja viimistlesin Myrtle Leaf salli. Seegi oli tükk tegemist, aga asja sai.
Neljapäev. Ma olen väegade kehvake organisaator, seega oli mul välja hõisatud küllakutse ees ka pisuke hirm. Aga see on alati nii, minu puhul. Olgu selleks laste peod, omad sünnipäevad, jõululõuna või mis iganes olemine.
Ja nii saigi neljapäevast just selline päev nagu ta sai. Pealelõunaks teadsin oodata Terjet, Mairet, Annikat ja Signet. Nad tulidki kenaste. Suuremal-vähemal määral seigeldes. Sõime ja jõime. Grillisime ananassi! Jäätisega. Mmmm ...
Kuigi tegemist oli kudukohtumisega, siis väga suurt rõhku kudumisele just ei pandud, Signe oli tubli ja nokitses oma kudumi kallal. Minul olid õues sümboolselt vardad kaasas, aga muud sebimist oli enam. Maire keris lõnga, mis ahvatles hiljem mindki kergema vastupanu teed minema ning mõnd viht kerimaks välja koukima. Terje teatas, et tal on küll heegelnõel kotis, aga solidaarsusest annikaga ta seda välja ei võta.
Aga ikkagi, mõnus oli. Aitäh Teile, kes te võtsite vaevaks Pärapõrgu tee läbida ja Segasummasuvila üles otsida. Ainult et, hiljem avastasin, pizzategemise ajaks tuulata antud kast ei olnud üldse nii kudumisekeskne. Minu viga. Samas avastasin ma õhtul ise ka veidi ajakirju urgitsedes paar huvipakkuvat ja seni tähelepanuta jäänud ideed.
See oli siis neljapäev.
Reede oli ostast lõpuni kirjatöö.

Laupäev. Täna käisime Pärnumaal emapoolsete sugulaste haudadel. Lapsepõlves olen ma Mihkli-kandis käinud küll, aga ega ma sealsest surnuaiast ja meite platsidest suurt teagi. Et kes on kus ja kes kellele ning mulle keegi on.

(Pildil on Pärnu-Jaagupi kirik. Kirikus valves olnud tädikesel oli külastajate üle küll väga hea meel.)
Täna sai võetud ema auto peale ja ära käidud. Pildi lõi pisut selgemaks, aga ega ma pole kindel, et ma kõigest kõike tean. Lisaks väisasime veel Märjamaal ka käsitöölaata ja folgiüritust.

Kurzübersicht der Woche.
Dienstag: nachträgliche Geburtstagsfeier meines Mannes.
Mittwoch: Myrtle Leaf fertig, geblockt.
Donnerstag: Gäste aus Handarbeitsforen. Ein schöner Abend mit "Strickfrauen".
Freitag: Papierarbeit, den ganzen Tag lang.
Heute: Kurzer Trip nach Mihkli, Friedhof. Da liegen ja meine Verwandte mutterseits begraben.
Morgen ... Mal sehen.
(Auf den Bildern: Markkus M. auf dem Mihkli Friedhof vor dem Denkmal der im Freiheitskrieg Gefallenen und auf dem Sängerfeld von Märjamaa; die Kirche von Pärnu-Jaagupi; die griechischen Volkstänzer auf Märjamaa Folk-Veranstaltung)

Must (ilma punaseta)

2008-07-31T10:33:00.008+03:00

Pealkiri on selline sellepärast, et ma tahtnuks esitleda koos musta ja punast pitssalli. Aga punane vajab veel veidi aega. Mu puhkuseplaanid ei läinud nii nagu tahtnuks. No mitte päris.
Aga siin ta on, kaua tehtud kaunikene. Minu Ämblikuvõrk. Alustatud on novembris 2007. a. Valmis sai siis 30.07.2008. Ma venitasin kohe ära ka, et oleks vahelduseks millegagi veidi kekutada. Et minugi näppude vahelt aegajalt pudeneb miskit. Harva küll, aga siiski.
Myrtle Leaf Shawl. Victorian lace today. See meeldis mulle raamatus väga, tahtsin ka kududa. Ainus asi, et enne kuduma hakkamist ei pööranud ma tähelepanu tõsiasjale, et sel kootakse mustrit ka tagasireal, mis tegi asja keerulisemaks. Puudu jäi tavapärasest puhkamise reast. Lisaks valisin ma musta imepeenikese lõnga, TitanWooli MerinosExtra, 100 gr = 1400 m. Vardad iseenesestmõistetavalt 2,5. Ja nii ma siis punusin nagu ämblik võrku. Oi kuidas see alguse poole vahepeal ära tüütas, aga siis sain ma mingil imelikul moel mustriga sõbraks ja salli teine pool edenes oluliselt kiiremini. Äärepits jällegi pidurdus nurkades, nood ei tundunud just eriti ilusad, aga venitamine aitas siin paljuski kaasa. Kui ma netis teiste kootud salle vaatsin, siis keegi ei olnud eksponeerinud nurki. Sealt ka see hirm, et äkki nood ongi kipakad veidi.
Harutamist tuli ka ette. Kui ikka lasid ühe silma maha, siis nende tagasireal ka pahempidi kaks kokku kohtade pärast pidin harutama silma kaupa mõned read lausa üles, et asi taas kenasti jooksma saada.

Mina olen üliväga rahul tulemusega, ilusam kui ootasin. Ja ma usun, et ma koon sama mustrit kunagi veel. Ilus on.
Modelliks on naabrinaine Katrin.
Ära märkimata ei saa jätta ka tõsiasja, et Ilukuduja kaunis sall innustas ka mind asja lõpetamisel.
Minu salli mõõdud: 47 x 165 cm, materjali kulus ca 50 grammi. Nagu ikka: MerinosExtras vihist saab kaks mitte üüratusuurt salli.

Myrtle Leaf Shawl aus dem Victorian Lace Today buch. Hat´s lange gedauert das Fertigwerden, jedoch .. mit dem Resultat bin ich äußerst zufriden. Wolle: MerinosExtras vom TitanWool, 100 Gr = 1400 Meter, Nadeln Nr. 2,5. Verbrauch insgesamt etwa 50 gramm. Masse: 47 x 165 cm.

Musterstricken auf Rückreihe war etwas anstrengend, man ist ja gewöhnt, dass die Rückreihen zur "Erholung" sind, man nicht die volle Aufmerksamkeit braucht. Vor dem Fernseher konnte ich den Schal nicht stricken, da kamen gleich die Fehler.
Zu vermerken ist, dass beim Fertigwerden spornten mich auch die schönen Schals von Ilukuduja an und die Zeit, die sie für das Stricken dieser Schönheiten gebraucht hat. So schnell tut siee das. Wunderbar!

Als Modell tritt auf Katrin, meine Nachbarin.

Aspirin

2008-07-31T10:19:00.003+03:00

Saage tuttavaks: Aspirin. Minu möödundsuvine roosiost.
Oi kui ilus ta on! Ja milline äbarik ta veel eelmine aasta tundus.
Senimaani on minu roosid maal kõik kenaste kasvama läinud. Nii Kuninganna Elizabeth, mis sai istutatud 2006. aasta suvel, aga mis veel ei õitse. Samuti Stromboli möödunud suvest ning tema on hetkel täies õiteilus.
Sel aastal kinkisin isale sünnipäevaks juuli alguses roosi, City of Belfast. Ühekordse õiega küll, aga pidi rikkalikult õitsema. Punane. Näis siis, mis tost saab. Ta tundus mulle aiapoes nii üksik ja õnnetu, sellepärast ma ta valisin.

Meine Rosen auf dem Lande: Aspirin (weiss-rosa) und Stromboli (rot).
Anfang Juli habe ich meinem Vater zum Geburtstag "City of Belfast" geschenkt. Aber die sieht man ja rihtig erst im nächsten jahr.

Laagrist, lõppvaatus

2008-07-26T09:20:00.002+03:00

Poiss naasis eile. Mis te arvate, mis tal seljas oli? Õigesti arvab see, kes pakub, et möödunud laupäevased riided - samad lühikesed püksid ja T-särk, mille rinnale oli nüüdseks vist talletatud nädala menüü. Nädalapäevad ühtedes hilpudes ...
Poissmeeste värk nagu papa ütleb.
Aga peaasi see, et laps ise on rahul. Ainult telefon tuleb nüüd taas töökorda seada. Suure mängimisega said nad laagris kampas tolle PUK-ideni lukku. Aga seegi pole esimene kord.

Aga nüüd maale. Kaasavõetavate asjade järgi võiks arvata, et nädalaks. Aga naaseme juba homme õhtul. Seekord tahaks sinnasõidul Jäneda Käsitöökeskusesse sisse põigata. Ja tagasitulles Vargamäele.

Ja ehk jääb suure tormamise pääle ka issi sünnipäevaks aega. Just täna. Palju õnne, Kallis!

Laagrilapsed

2008-07-23T10:39:00.005+03:00

Käisime laupäeval laagris lapsukest vaatamas. Laager käib Haanjas, Kurgjärvel, nii et pikk sõit. Jõuad siis läbi seikluste Põhjarannikult Lõunasse kohale (seikluste seepärast, et ralli ja teatud liikluspiirangud sundisid meid viimaseid kilomeetreid läbima kotid seljas ja põngerjad käekõrval jala) ning su lapsuke vaatab sind moel, et anna kommid ja kott ning aidaa. Vat sulle siis pisikest emme pojakest. Saan aru, olles omade hulgas noorim on ju vaja igatepidi suur välja paista. Aga pisut haiget teeb ikka. Aga egas mammad peavad ka pojukestest lahti laskma. Ja teisalt on hea meel, et poiss saab omadega ise hakkama. Ka 10 päeva ilma meieta. Pisut spartalikul moel küll vaadates elamist ja hilpe, aga noh ... Poissmeeste värk ;)
Pisuke hirm oli mul selle 10 päeva suhtes seepärast ka, et juunis koolikaaslastega laagris olles helistas poiss nutt kurgus koju ja palus talle järgi minna. Üks vanem poiss noris ja kiusas. Kui me siis laagrisse last vaatama läksime, oli see igatsus juba otsas ja laps ei tahtnud meist ja kodust kuuldagi. Samas oli mu oma ema mulle eelnevalt südamele pannud, et omal ajal oli minu vennaraas ka lastelaagrist koju tahtnud, lubanud olla hiirvait ja illikuku, et vaid laagrist ära saada. Ema ei võtnud ja põeb seda senimaani. Pelgas, et ise tööl olles on laps liiga omapäi.

Meil oli plaanis poiss laagrist kaasa võtta ja veidi ümbruskonnas tiirutada, aga rallist tingitud lisandunud ajakulu ning mõne tunni pärast algama pidanud võistlused tegid plaanidesse veidi korrektiive. Nii veetsime mõned viivud oma suure poisiga, pakkisime siis tema mustad pesud ka oma kotti ja asutasime tagasiteele. Alustuseks Munamäe vaatetorni koos pisikestega. Laagrilapsed pidid sinna minema kampas järgmine päev, seega suurt poissi kaasa võtta ei üritanudki.
Ma ei mäleta täpselt, millal ma/me viimati torni ronisime, igatahes olid mul sellest turnimisest mälestused, mis kuklas kordasid, et "ära enam sinna roni". Ronisin ikka. Seekord ei tundunudki see trepp nii ebameeldiv kui toona (see toona oli ikka nii 10 aastat või enamgi tagasi). Aga vaadet nautida ei saanudki eriti. Kogu päeva väldanud päikesepaistest ei olnud meie tornis olles haisugi ning lisaks oli seal üks grupp rahvast, ning enese liigutamiseks ja igasse ilmakaarde vahtimiseks puudus igasugune võimalus. Seekord siis sedamoodi. Pisematele aga paistis meeldivat. Nemad ootasid Munamäele minekust kuuldes kogu aeg mingit munadest mäge. No tee sa siis selgeks, et mäkke jõudsime tasahilju ning mägi ei tähenda äkki teele ette ilmuvat suurt "kuhja" miskit. Ei mune ega mulda.

Wir machten am Wochenende einen Kurztrip nach Südestland, nach Haanja. Dort befindet sich Sommercamp für Kinder. Martin Erik ist ja im Moment da mit seiner Trainingruppe. Haben ihn für eine Weile besucht. Die Gegend ist wunderschön. Und Suur Munamägi der höchste Gipfel im Baltikum.

Soojad sokikuud

2008-07-04T23:42:00.004+03:00

Oh jah. Minust sai nädala eest puhkaja ja siin ma nüüd siis olen - ohin kut peale vihaseimat tööpäeva. Paraku ei ole elu kesk remonti just eriti lõõgastav puhkus. Eriti kui see remont oma venimisega juba marru hakkab ajama. Aga kestab see juba pealtpoolt aastat. Ühel ja teisel põhjusel. Nüüd hakkab tekkima lootus, et saab valmis ka kunagi, aga ma igaks petteks veel ei hõiska.
Samas on puhkus hea asi. Teed, mis tahad. Kui vaid teaks, mida tahta. Mõtlesin ette suured kudumise plaanid valmis ja siin ma nüüd siis olen. Vaid kahe lõpetatud sokipaari manu. Juuni ja juuli, vastavalt kollased ja sinised. Ikka ja jälle Värvispekter, Novita 4/99, vardad nr. 2,5 ja lõngaks on G-B Wolle Jil. Ainult selle vahega, et sinine on vanadest varudest, isegi sedamoodi, et oli kunagi poisi kamps, aga sai taas lõngaks. Nüüd siis osaliselt sokkideks.
Sokkidega pean ma nüüd usinam olema. Jagasin omaenda sünnipäeval koduse sokikoti sisu laiali, peab uued tegema, et teinekord jälle küladele midagi jagada oleks. Või teeks seks tarbeks seekord hoopis kindaid?

Kudumise osas on edasiliikumist niipalju, et punasel haapsalu sallil on enam kui kolmandik keskosast olemas. Myrtle leaf on äärepitsil 1 nurk olemas. Sinisel Henley Perfected´il on esitükk lõpusirgel, tagatükk ammu valmis. Alustatud on uus pitskolmnurk - Heartland Lace Shawl, sellest peenvillasest valgest, millest sai tehtud ka haapsalu sall. nood on aktiivelt hetkel töös olevad asjad. Üks poiste vest liigub ka oma rada, aga see pole vist veel kuskil möllimistki leidnud. No kui veel liigub, siis täpsemalt. Väga palju ei olegi.
Küll aga tegin veidi revisjoni ja saatsin osa asju täiega uuskasutuskeskusesse - lõnga ja vardaid. No mida ma siin ikka noid hoian, kui ei kasuta. Tegelikult oleks vaja rietes, just laste omades, ka revisjon läbi viia, aga hetkel on eluolu veidi tolmune ning ei saa siin noid häeste lapata, et mis võiks kottu ää rännata. Eks näis. Puhkust on veel.
Ja loodetavasti ka mõni selline päev nagu tänane - päev otsa Veimevakas kududa ja lobada. No tegelt miskine lõunast kella 6-ni. Mees lubas tolmu seest linna kuduma. Mõnus oli.

Aga lähimad plaanid on ka juba tehtud. Homme maale, polegi sel aastal sinna veel jõudnud. Papal on sedakorda ka sünnipäev, 65. Otsin taas ühe roosi meie poolt. City of Belfast. Nii on kenake. Ega ma tast rohkemat teagi. Eks näis kuis käitub ja maal peenras elama hakkab. See on minu neljas roos sinnamaile.
Lisaks on järgmine nädal plaanis perega Rootsi minna. Reisibürooga, sest meite pere neljarattaline sõber ei ole just piiritaguseks sõiduks kõlbulik. Pipimaale ja Kolmardeni. Poisid ootavad ja ma ise ka. Kolmapäeva õhtul läheb siis laevasõiduks. Meil on peale möödundaastast Bullerby laste etendust kodus Lindgren hästi populaarseks tegelaseks muutunud. Loodan, et lastele meeldib. Ma ei tea tost paigast ju suurt miskit. teiste muljed, mida kuulnud ja lugenud olen, on olnud positiivsed.
Habe Urlaub, jedoch habe fast nichts getan. Wir renovieren ja zu Hause die Küche, immernoch, und so hat ma ja kaum Möglichkeit für etwas Vernünftiges (lese: Stricken). Zu viel Staub hat man auch. Jedoch die Socken für Farbenpektrum sind fertig, sogar die für Juni und die für Juli. Entsprechend - gelb und blau. Wie immer: Novita 4/99, Nadelspiel 2,5, Wolle - G-B Jil. Auuserdem arbeite ich immer wieder an dem roten Spitzenschal - etwa ein Drittel ist fertig. Fortschritte machen auch Henley Perfected, Heartland Lace Shawl, Myrtle Leaf shawl, aber langsam. Und nächste Woche ist für Kinder gedacht - eine kurze Reise nach Schweden, Vimmerby und Kolmarden. Bin auch selbst gespannt.

Suurusehullustus

2008-06-24T00:43:00.005+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eelmisel Helsingi-käigul hakkas mulle Menita poes silma Grinasco Falvia Baby lõng, kenda tumepunane. Üheldi pildil ma seda õiget tooni leidnud ei ole. Lõng vaadatud ja katsutud leidsin, et see on mu uue kaelasalli (just nö jopealuse kaelasalli) jaoks õige materjal. 50 g = 200 m, mis tähendab ka minu pea et lemmikvardaid nr. 3. Mõeldud, ostetud. Veidi võttis aega kuniks ma õige mustri leidsin ja siis juunikuu alguses võtsin ühele autosõidule vardad, mustri ning lõnga kaasa ja tegin algust. Oligi mõeldud nii, et lihtne muster ja sobiks "autokudumiseks". Mustris öeldud 53 silma tundus aga ilmatuma vähe ja nii ma lõingi noid nii +20 enam. Et ikka sall, mitte lindike ümber kaela sellest tuleks. Kudusin ja kudusin kõik näis kena ja ordnungis olevat. Mõtlesin, et koon kõik 4 tokki ära. Aga vaatasin siis, et pealtpool 3 tokiga andis kenaste ümber kaela ja jäi rippu kah. Lõpetasin siis 3,5 toki juures ära. Ajasin otsad ära ja asusin oma sallikest pesema ja "vormistama". Seda viimast teen ma omaenda voodil, ca 2 m pikkust. Ja nüid juhtus see, mida arvata oligi. Tahtes pisikest sallikest, sain suure salli. Too ei mahtund pikkuselt venitades voodile äragi. Keerasin saba kahekorra ja kinnitasin topelt nööpnõeltega. Kokku tuli teist ca 2,10 m ja laiust ca 40 cm. Jagub ja jääb ülegi. No pole hullu. Mahub ära. Ega tegelikult mulle meeldibki salli ülerõivaste peal kanda. Kui ta nüüd ainult värvi enam ei annaks. Pestes andis küll. Aga loodame, et sellega sai see teema ammendatud.
Lõnga kohta sedagi, et hetkel on toosama lõng müügil ka tolles uues Pronksi tänava lõngapoes, 43 krooni tokk vist. Värve on ka valida.

Igatahes muster (Lace ribbon scarf) on priima, mulle väga meeldib. Ma jõudsin selle jaoks juba uued ideedki välja haududa, kui nüüd ainult aega oleks noid teostada. Värvi kohta pean ütlema, et nood läbi õhu, st. "ripp-pildid" on õigemad.

Päevakajalist.
Jaan on jaan on jaan. Hommik oli masendav. Samas vasardas kogu selle vihmaladina ajal peas, et alati oleme vähemalt öösi tuld teha saanud. Ja nii ta läkski. Ka kui 5-e paiku õue katust üles pannes said mehed märjaks, siis 7-ks oli taevas oluliselt klaarim ja pidu võis alata. Üsna kähku said pisi-inimesed küll kuivad riided selga, aga see märg ei lugenud. Isegi lõkkematerjali vettinud olek ei heidutanud. Tuli saadi üles ja hingab ikka veel. Kuigi jah, algus oli rohkem suitsusauna moodi. Kogu õue oli valget suitsu täis, auru. Lõkkehunniku all oli näha veelompi. Aga egas see ongi ju õige jaanipäevane ilm - vett ja vilet. Toda viimast kostab õuest edasi.
Viimane uudis, poisid just naasid - hakkaski taas sadama (ja kell on kõigest 1). Jaanipääv ju.
Johannistag und -Feuer. Auch bei dem Wetter hier - es hat ja den ganzen Tag geregnet. Für einige Stunden hat es aufgehört - damit wir auch was feiern können, und jetzt beginnt es anscheinend wieder zu regnen. Der Regen gehört ja schon zu diesem Tag, man erinnert sich kaum an ein Jahr an dem es gar nicht geregnet hat am 23. Juni.

Lace ribbon scarf - Muster gefällt mir sehr. Nur ich wollte mir einen kleinen Schal stricken, aber ... Es wurde eine 2,10 m lange und 40 cm breite Stola. Mir gefällts. Grinasco Flavia Baby (Merinowolle), 50 Gr = 200 m. Insgesamt 3,5 Knäuel. Addi lace Rundstricknadel Nr. 3.

Ontlik jalgpallilahing

2008-06-19T22:13:00.003+03:00

Elades Meeskonnas, kassiga kahekesi kaks ainumast naishinge selles kodus, elad ka jalkale kaasa.
Täna peavad pöidlad peos püsima, olgugi et eduseis on olemas. Sakslased on läbi aegade need olnud, kellele mina pöialt hoian.
Oeh. Et nad nüüd oma edu maha ei mängiks.

Mängitud on ca 30 minutit.

Lisatud: Juhhuuuuu! 3:2 minu rõemuks!
Viimased minutid olid tõeline piin. Tegin asja siia ja sinna, sest ma ei suutnud vaadata, et äkki Portugal ikkagi lööb värava lisaks. No seda ei tohtinud juhtuda. Nõrganärvilise asi: ma ei saa selliseid pingelisi hetki kasa kaeda.

Kutsusin meest rõemust batuudile hüppama, ta ei taha tulla. Hmm.

Deutschland - Portugal. Halte Daumen den Deutschen. Wie immer.
2:0. Hoffentlich bleibt es auch so.

Edit: 3:2! Juhhhuuuu! Deutschland in der Halbfinale!
Die letzten Minuten waren für mich eine Qual. Angst.
Aber das Resultat freut mich sehr!

Kingitus

2008-06-12T23:44:00.001+03:00

Ma pean endagi üllatuseks ütlema, et see on mu elu esimene lõnga-kingitus. Vähemalt ei meenu varasemast.
Igatahes, Liina, veelkord suurimad tänud! Oli see vast üllatus!

Nii et salli maalima ja kuduma!
Omamoodi head ended uueks aastaks. Milliseks siis iganes.

Ja Veimevakas on mõnus aega surnuks lüüa.
Rääkimata uutest ideedest.

Vilepäev

2008-06-11T16:18:00.003+03:00

Kui on sünnipäev, siis algab hommik lauluga. Siis kui on sünnipäev, ei pea ise kohvi tassi kallama. Ja hommikusöök ilmub kui võluväel voodiveerele. Kui on sünnipäev, siis kaunistavad hommikut lilled. Siis kui on sünnipäev … siis tuleb hakata ka tasahilju sõnu sööma. Ma olen kogu aeg kilganud, et telefon on helistamiseks ja noid „vilesid“ pole vaja, ma ei taha. Ja nüüd tõi sünnipäevahommik uue heliseva sõbra. Eks ma pea siis sõbraks saama. Ka viledega. Ongi nii: never say never.
Nii et .. sünnipäevad on toredad asjad.
Ka sünnipäevaeelne päev, kui sulle ulatatakse ahvatlev punasekirju kingikott ning koos vihjega, et egas käsitöölisele siis valmis salli ei kingita. Ikka pintsel, siidivärv ja sallitoorik.
Lahe!
Et palju siis kukkus? agu vennanaine msn-is hommikul küsis. Ikka 18! Ei päevagi rohkem ja nii juba aastaid!

Am Morgen ... die Kinder haben gesungen. Mart hat Kaffee gekocht und ins Bett gebracht.
Blumen. Geschenke.
Geburtstag! Ein schöner Tag im Jahr.

Kompott pitsivarrastest ja jalkast

2008-06-08T23:10:00.009+03:00

Mingil ajahetkel ostsin minagi omale nood addi lace vardad. On küll mõnusad. Teravad, libedad. Koovad kui iseenesest. Peab mõne muidu vähem mõnusa lõngaga ka proovima. Hetkekooslus on imemõnus käevahel.
Hakkasin nimelt tollest Helsingist toodud Grinasco Flavia Baby ´st salli kuduma. Lace ribbon scarf.
Omapärane.
Aga too Flavia Baby on ka meite uues lõngapoes müügil, Pronksi tänava poes. Mõnus lõng on. 50 grammi ja 200 m. Pehme ja mõnus. Oli vist msikine 43 krooni. Isegi värve oli valida.
Pood muidu ... Ma veel ei arva midagi. Aga pealtnäha suur valik peene villase värve ja siis selgub, et tegemist on poolvillasega .. Võinuks olla paremini tähistatud, et mis on mis. Ma oleks juba õnge läinud.

Ja maikuu värvispektri sokid on ka valmis. Roosad. Nagu ikka: muster Novita 4/1999. Novita Wool, 2,5 sukavardad.

Aga jalkaga tuleb mulle mu vana igatsus meelde. Ma tahan saksa meeskonna särki. No ilusamat jalkadressi ei ole kui too valge saksa lipu värvidega.
Eksole, millepärast keegi jalkat vaatab.
Eks ma kae ikka veidi mänge ka. Poisi innukus innustab mindki. Aga see kleepsualbum oli viga. Paganama kallis lõbu on selle kokkukorjamine. Samas on see huvi nakkav ja vahva vaadata. Tal pole aega isegi naabripoisiga, sõbraga õue minna. Jalka tahab vaatamist. Kuna meil käibki muidu elu õues ja kohe tuleb laager peale, siis polegi sellest väikeses tubasest huvist eriti miskit. Huvid on ju on huvitavad.

Nali naljaks, aga nüüd hiilivad lapsevanemad õue batuudile. Eksole.

Habe mir auch addi lace Rundstricknadeln gekauft. Gestern habe ich mit denen einen neuen Schal angeschlagen. Angenehm. Habe das Gefühl, als ob die selbst stricken. Angeschlagen habe ich wieder ein Auto-Gestrick - für die Autofahrten. Einfaches Muster, angenehme Wolle. Lace Ribbon Scarf.

Und rosa Socken sind auch fertig, für Farbenspektrum. Wie auch die Früheren: Nadelspiel 2,5, Novita Wool 2 Knäuel; Muster Novita 4/1999.

Seit gestern bestimmt wieder Fussbal unser Leben. Das ist, wenn du mit einer Mannschaft von grossen und kleinen Männern unter einem Dach wohnst. Ich drücke wie immer den Deutschen die Daumen. Das ist schon eine Tradition in unserer Familie. Diesmal ist mein Mann mit mir fast einer Meinung - er drückt die Daumen den Deutschen und Schweden. Martin aber den Franzosen. Mal sehen. Warum ich den Deutschen die Daumen drücke? Vom Spiel vestehe ich nicht viel, aber die haben ja den schönsten (Fussball-)Shirt.

Käega ei kärbsepesagi ...

2008-06-05T22:02:00.007+03:00

Oeh, ma ei mäletagi enam, millas ma viimati kribamiseks mahti leidsin. Töö ajab takka ja tahab tappa. Ega ma hetkel ka selle pealetükkiva tegemisega lõpetanud ole, aga kahe asja vahele võib ju mõne minuti endale ka võtta. Seep see on, kui sul on palgatöö, hobitöö ja käsitöö takkapihta. Lisaks kodu, kus on küll liiklemaks vaja karke, sest koristamine on üsna kasutu tegevus, sellest ei muutu midagi. Kui, siis mõneks minutiks. Ja takkapihta kolm jõnglast, kes võtavad elu mõnuga. Õue-hooaeg on õnneks söögitegemise tahaplaanile jätnud. Aga sedagi seniks, kuniks lasteasutused toidavad. Aga see selleks.

Midagi olen ma ikka teinud ka. Eile oli lasteaia pisemate pooles lõpupidu. Tegin kasvatajale, kelle käe all meite kaks jõnglast on veetnud omad aastad, rätiku. Kirju sellise. Mustrijupp on taaskord raamatust "Knitting lace triangles". Varras oli vist nr 4 ja lõnga võis kuluda üle 200 gr. Mul jäi seekord sall nii mõõtmata kui kaalumata. Polnud mahti. Ja eile sai juba ka üle antud. Paistis meeldivat.

Valge pääsusaba sai tehtud palve peale. Üks ema palus oma suvel Prantsusmaal abielluvale tütrele, kirikusse õlgadele midagi kaunist ja pitsilist. Ehk siis Pääsusaba. Ma siis tegin. Materjaliks Alvita Silkid (ca 70% super kid mohääri, 30% siidi), kulus veidi vähem kui kaks tokki, st. 46 grammi. Mõõtmed on ca 144 cm pikim külg, kõrgus oli vist 76 cm. Varras 3,5. Aga millegi muuga kui 100% villasega mina kauneid sakke ei saa kätte. See kooslus aga, Silkid ja Pääsusaba on imeline, ma tahan ka sellist. seda enam, et ma olen üsna mitu Pääsusaba teinud, aga mul omal ei ole veel ühtki.

Varrastel on lisaks ka maikuu roosad palmikusokid. Eksole, parim ilm sokikudumiseks!

Mis veel? Vabaõhumuuseumis käsisime. Ja Viljandis Kullaketrajate kokkusaamisel, koos Meeskonnaga. Ja suuremad mehed käisid vanu autosid kaemas. Ja lapsed ning suured said õuele uue atraktsiooni -batuudi. Rõõmu laialt. Suvi ju!

Viel arbeit gehabt, jedoch nicht viel getan. Dass ist es, wenn man sich zwischen der Arbeit und Hobby-Arbeit und Handarbeit teilt. Zwei Schals sind doch fertig geworden. Für Kindergartenlehrerin unserer Jüngsten - aus Wolle (Aade Lõng) und Swallowtail für einen feierlichen Anlass, die Hochzeit, aus Silkid von Alvita (etwa 70 % Super Kid Mohair und 30% Silk). Die Angaben des ersten Schals, des aus Wolle kann ich hier nicht sagen, denn ich habe es schnell auch weggeschickt. Das Muster ist jedoch aus dem Büchlein "Knitting Lace Triangles". Zu Swallowtail kann ich Folgendes sagen: Rundstricknadel 3,5; Materialverbrauch 46 Gr, dh. 2 Knäuel. Maße: 144 cm und 76 cm (die Höhe). Mir gefällt´s. Vielleicht werde ich mir auch einen solchen Schal stricken. So leicht, so weich und schön auch. Eines der schönsten Muster für einen Schal.
Dann haben wir noch mit der Familie Viljandi besucht, es fand dort ein Zusammentreffen von Kullaketrajad statt (Handarbeitsforum (hier gibt´s einige Bilder)). Meine MAnnschaft begleitete mich. Schön wars. Das Thema war Sticken, archaische Stickmotive in Estland.
Ausserdem ist die Saison der Märkte begonnen, Ende Mai besuchten wir einen im Freilichtmuseum. War da auch lange nicht mehr gewesen, müsste aber öfters hin. Den Kindern hat ja auch sehr gefallen.

Vahel võib kade ka olla

2008-05-22T22:29:00.000+03:00

No vahel ju võib. Selle raamatu pääle. Hing ihkab ju mida vaid oskab.

Aga muidu ... Asutan end ka nädalavahetusel Viljandisse, Kullakeste kevadkokkusaamisele. Kogu oma Meeskonnaga. Loodetavasti leiavad ka mu suuremad ja väiksemad mehed tegevust linnas või kuskil minu ligi. Kaasa igatahes teatas kategooriliselt, et "lõngajupi koosolekule" tema ei tule. Nojah, poiss ju nõuab tal pidevalt, et "sa tikid paremini kui emme, õpeta mind ka". Äkki kardabki, et pannakse veel tikkima.
Täna kuhjasin igatahes Käsitöö Majast kottu peenikesi ja vävilisi lõngajuppe. Nüüd vaja veel aluseks ka materjal leida.

Jube kiire aeg on. Üks tants ja tagaajamine.

Am Sonnabend fahren wir dann nach Viljandi. Da findet Frühjahrstreffen von Kullaketrajad (Handarbeitsforum) statt. Mit Stickerei-Workshop, mehr weiss ich auch nicht im Moment.

Ootamatu

2008-05-08T09:23:00.002+03:00

Kui ma muidu ikka ootan ajakirju, siis täna hommikul üllatas mind ajalehe vahel uus Käsitöö.
Kena ajakiri on.
Ilus algus päevale. Päikseline.

Ja eile tuli mütsiraamat postkasti. Ma pole üldse heegeldamise fänn ja ma hetkel eriti ei usu, et ma midagi sealt tegema kukun, kui barett välja arvata, aga raamatu üle on mul ikkagi hea meel. Ikkagi oma ja eestimaine. Eks mõni tarkusetera jää sealt mullegi külge.

Kui uskuda eeelmise numbri infot järgmise ilmumise kohta, siis peaks varsti uus Moda ka mu laual olema. IK peaks ka nüüd käima hakkama, aga olles suvenumbrit näinud ta erilist ootust ei põhjusta. Seal on nii mõneski reklaamis oluliselt huvitavamad ja kaunimad asjad kui ajakirjas endas.

No on justkui jõulud. Juba pikemat aega. Ajakirju-raamatuid aina tuleb juurde. lõngu ka, mis seal salata. Kuhjasin veidi Drops alpacat koju, laimirohelist ja valget. Tänuväärne salli-rätilõng. Mu eelmise kevade meloni-sall on täitsa möödapääsmatuks lemmikuks kujunenud.

Huvitav, kas Veimevakk on uues pesas juba uksed avanud?

Habe heute mit der Zeitung früh Morgen auch die neue "Käsitöö" (Handarbeit - estnische Handarbeitsmagazin) bekommen. Die finde ich toll. Und gestern kam das neue Mützenbuch in den Postkasten. Häkle zwar nicht so sehr, aber das Buch finde ich schön. Besonders die Modelle für kleine Mädchen - so romantisch.

Sokispekter

2008-05-04T20:48:00.002+03:00

Aprillikuu kohta sai värvispektri raames taas palmikuline sokipaar tehtud. lõng Novita Wool, vardad 2,5 ning muster taas Novita 4/1999. Pildil pole värv päris õige. Õige roheline meeldib mulle aga väga.

4 kuu värvispektri sokid on aga ühtekokku sellised.

Farbspektrum-Socken für April - Grün ist die Farbe. Wolle- Novita Wool, Nadelspiel 2,5; Verbrauch - 2 Knäuel. Muster - wieder Novita 4/1999. Nichts Neues oder Originelles.
Alle vier Paare des Farbenspektrums: Januar - weiss, Februar - rot; März - lila und April - Grün.